Päevaraamat

33. Sinu 1. klassi minemise aastal ilmunud raamat – Nicholas Sparks “Päevaraamat”

Allie ja Noah kohtusid teismelistena ning neil oli ilus suveromaan. Nad olid armunud, kuid teed viisid neid lahku. Aastad läksid, kuid Noah ei unustanud Alliet hetkekski. Kuniks ühel hetkel leiab ta Allie taas enda ukse tagant..

Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis ma ei olnud seda raamatut siiamaani lugenud ja ka filmi olen vaid veidi näinud. Ometi on see üks suur armastuslugu, mida kõik näikse armastavat. Ütlen ausalt, nüüd tahan selle filmi ka uuesti ära vaadata. Nagu selgus, siis on sama autori “sulest” tulnud ka minu ühe lemmik filmi algmaterjal (A walk to remember).

Igal juhul mulle meeldis see raamat väga. Kohe väga! Päris lemmikuks ei saanud aga tõeliselt hea lugemiselamuse osaliseks sain ma küll. Noah tundus tõeline Prints valgel hobusel ja tema ja Allie armastus oli midagi kirjeldamatult kaunist ja puhast. Raamat oleks võinud olla veelgi paksem, oleks hea meelega edasi lugenud.

Igaljuhul viis tärni viiest ja soovitan soojalt ka teistele.

“Tõde või tegu. Tõde”

5. 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan .
Selle punkti alla plaanisin kohe lugeda Kristi Piiperi “Tõde või tegu. Tõde”, mis on sarja kolmas raamat. Esialgu oli ta raamatukogus välja laenutatud, käisin 2x küsimas. Minu üllatuseks lisas juhataja aga mind ise ootejärjekorda ja seega tuli mulle kohe teade e-mailile, kui raamat raamatukokku jõudis.

Stella on jätkuvalt lastekodus ning peab käima vaimse tervise keskuses praktikal. Kärt on jätkuvalt hullunud ja Johannes väldib mingil põhjusel tüdrukut. Ka toanaaber Annabel ei suhtle Stellaga, sest on pidevalt ühikast eemal ning hiilib öösiti salaja ühikast välja. Stellat hoiab mõistuse juures veel sõber Priit, kellega koos nad ühes kohas praktikal viibivad.
Stellal õnnestub lõpuks saada linnaluba, seega põrutab ta kohe linna Kärdi ja Johannese juurde. Esimesel õhtul üritab Kärt oma hulluses taas Veikot endale saada, kuid saab reaalsusega pikku pead ning muutub taas normaalseks. Lõpuks selgub ka põhjus, miks Johannes Stellat ignoreerinud on ning noored lepivad uuesti ära. Neil kolmel tekib plaan, kuidas Stella ema peidust välja meelitada ning Olari taas trellide taha kupatada. Kampa võetakse ka Priit, kes on Stellale ühikas suureks abiks. Ühel hetkel hiilib Stella Annabelile järgi ning paneb sellega mõlema elu ohtu. Olukord muutub veelgi hullemaks, kui Stella ema välja meelitamise plaan käiku läheb ning noorte elu veel suuremasse ohtu satub.

Kui sarja esimene osa oli pettumus ja teine osa osutus üsna loetavaks, mõtlesin et kolmas osa on ehk veelgi parem. Pettusin aga jällegi. Iseenesest tore ja põnev lugu ja ladusalt kirja pandud ka. Aga väga palju jäi lahtiseid otsi ja väga palju oli erinevaid vasturääkivusi ning ebareaalseid olukordi. No ei istu see sari mulle kuidagi, vb ongi noorematele lugejatele rohkem suunatud. Raamat lõppes poolikult, mis annab aimu sellest, et ilmselt tuleb sarjale ka neljas osa. Eks aeg näitab, kas ka reaalis nii on.

Tüdruk, 16. Lühikesed jalad

14. Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal
Selle punkti alla sobitasin ilusti Sue Limb “Tüdruk, 16. Lühikesed jalad”. Raamat oli kaua mul juba riiulis tolmu kogunud ja mõtlesin vahelduseks midagi kerget lugeda. Punkti alla sobitasin ta alles peale lugemist, nagu ma enamuste raamatutega tavaliselt teen.

Olgu kohe mainitud, et raamatu taga olev tutvustus on täiesti vale. Neid sündmuseid selles raamatus ei ole.

16. aastane Jess ootab väga uuesti kooli minekut, et oma uue peika Frediga eputada. Paraku aga lähevad nad lolli nalja tagajärjel enne kooli algust lahku. Jess elab seda väga raskelt üle ja see toob kaasa talle palju paksu pahandust. Neile tuleb uus klassijuhataja, kellega Jess kohe vaenujalale satub. Riburadapidi järgnevad sellele erinevad äpardused, mis päädivad lõpuks õppelajuhataja juurde mineku ning tema valve alla jäämisega. Kas Jess suudab nädal aega korralik olla, või läheb asi veel hullemaks?

See oli täpselt selline kerge ja lihtne lugemine, mis ei vajanud eriti palju keskendumist ega kaasa mõtlemist. Korra oli tore lugeda, teist korda enam kätte ilmselt ei haaraks, seega läheb raamatuvahetusse üles. Jess tundus kuidagi liiga emotsionaalne ja õnnetustemagnet. Täpselt selline paras ninnunännu noortekas. Fred ei jätnud ka mulle just eriti sügavat muljet. Lemmikud tegelased olid hoopis Ben ja Jessi vanaema, mõlemad tundusid olevat hea südamega ja rahulikud.

Carlos Ruiz Zafon

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse: Ma ei tea, mis raamatu see oli, aga selle kaanel oli mingi maja. 
Oli vist väike maja… või tegelikult üsna suur maja! 
Ühesõnaga maja pilt. Ei, midagi muud ma sellest raamatust ei mäleta. 

Kui ma seda teemat nägin, siis mõtlesin kohe “Marina” peale. Olin ammu Carlos Ruiz Zafoni raamatuid raamatukogus piilunud aga senimaani jäid need minust siiski riiulile. Kuna selle teema alla sobis “Marina” aga valatult, haarasin mõlemad raamatukogust endaga lõpuks kaasa.

Raamatu tegevus toimub Barcelona tänavatel ning loo keskmes on 15. aastane internaatkooli poiss Oskar. Noormees kasutab iga võimalust internaatkoolist pääsemiseks ja veedab kõik vabad tunnid mööda tänavaid luusides. Kuniks ühel päeval satub ta kokku Marina ja tema kurbliku isaga, kellest saavad Oskarile nagu uus pere. Oskar on Marinast võlutud ja on iga vaba hetke temaga koos. Ühel hetkel põnevust otsides hakkavad nad vanal surnuaial jälitama looritatud naist, see aga vallandab kohutava sündmuste ahela ning paneb noorte elu tõsiselt ohtu.

Oh, kuidas see raamat võlus mind. Mitte isegi niivõrd oma sisu, kui sõnakasutuse poolest. Raamat kõlas nii luuleliselt ja kaunilt, need read olid omaette kunstiteos. Raamatu sisu oli müstiline, kuid samas ka põnevust ja hirmu tekitav. Ja kurb, oh kui kurb. Alguses võttis pisut aega, et suudaks raamatu “sisse minna”. Read on küll luulelised aga pisut raske oli järge pidada. Mingist hetkest hakkas asi ladusamalt minema ja lehed lausa sulasid käes.

Mingid kohad jäid pisut segaseks ja tundusid liiga müstilised. Ma üldiselt eelistan pisut reaalsemaid raamatuid, mitte nii müstika valdkonda kuuluvaid teoseid. Aga Marina meeldis mulle ja meeldis kohe väga. Märkimata ei saa jätta ka seda imeilusat raamatukaant – nagu muinasjutt!

19. Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Selle teema alla oli hea sokutada kohe Carlos Ruiz Zafon “Uduprints”, mille ma koos “Marinaga” raamatukogust kaasa haarasin.

On aasta 1943 ja parasjagu möllab maailmas sõda. 13. aastase Maxi isa tahab pere sõja eest ohutusse kohta viia ning nad kolivad väikesesse rannikulinna. Nende uueks koduks saab aastaid tühjana seisnud suur maja otse rannal. Nad ei oska aga aimatagi veel, milliseid saladusi see maja endas peidab. Max leiab endale uue sõbra ning tänu temale hakkavad saladused vaikselt lahti kooruma. Noored aga ei oska aimatagi, millised mustad jõud neid jälitavad ning seda vaid ühe lolli lubaduse pärast, mis aastaid tagasi sai antud.

Raamat oli taaskord väga kauni ja luulelise sõnakasutusega ning read lausa lendasid silme ees. Kaunis rannikulinn oma maaliliste randade ja väikeste majakestega tekkis nii ehtsalt silme ette. Hakkasin Maxile kaasa elama ja lootsin lõpuni, et kõik läheb veel hästi. Viimane lõpp kiskus väga pingeliseks ära ja raske oli raamatut käest panna. Raamat sisaldas jällegi väga palju müstilisi elemente ja seletamatuid nähtusi. Jätkuvalt see žanr ei ole minu teetassike, kuid raamatu sõnakasutus võlus mind taas jäägitult. Ja see kaanepilt.. kas ma pean üldse siia midagi lisama? IMELINE!!!

Kuigi see žanr ei ole mulle väga mokka mööda, siis sama kirjaniku raamatuid haaraksin riiulilt siiski hea meelega veel. Just selle kauni sõnakasutuse tõttu, mida ta kasutab. Selliseid kirjanikke pole just palju, kes seda kunsti nii hästi valdavad.

Harry Potter ja Azkabani vang

43. Raamat, mille pealkirjaks on “ja”-ga seotud sõnapaar.  Selle teema alla sobib ideaalselt J.K. Rowlingu kirjutatud “Harry Potter ja Azkabani vang”
Harry suvevaheaeg saab hullumeelse lõpu ja ta sõidab tagasi Sigatüüka kooli, kus teda ootab ees kolmas õppeaasta. Loomulikult ei saa ka see aasta rahumeelselt minna ning nad peavad sõpradega päästma rohkem kui ühe süütu elu.

Ilmselt ei saa Harry Potterist mul kunagi küll. Neid raamatuid võib lõputult uuesti lugeda ning filme vaadata. Rowling on suutnud lihtsalt suurepärase maailma luua, kuhu on hea põgeneda nii lastel, noortel, kui ka täiskasvanud inimestel.

Ainus mis mind häirib, on filmi ja raamatu erinevused. Kui oled viimati filmi näinud ja lugema hakkad, siis paistavad need erinevused kohe eriti silma. Ootad, et asi ühte moodi läheks, läheb aga hoopis teisiti. Raamatud on sellegipoolest paremad. Raamatut lugedes seisaksid ise nagu filmi keskel, mitte ei vaataks seda kõrvalt. 3 osa loetud, nüüd 4+1 veel lugeda ja saabki taaskord nukrutseda, et sari otsa sai.

Tõde või tegu

Eelmise aasta viimane ning selle aasta esimene raamat kuulusid ühte sarja, seega panen need ka siia ühte postitusse.

Kristi Piiperi kirjutatud “Tõde või tegu. Stella” on sarja esimene raamat.
Raamat räägib teismelise Stella loo, kes avastab oma 14. sünnipäeva hommikul, et ema on jäljetult kadunud. Kuna ema jääbki kadunuks, määratakse Stella hooldajaks tema tädi Asta. Elu läheb vaikselt edasi ja hakkab juba vaikselt paika loksuma, kui neiu 15. sünnipäeval saab tema tädi ootamatult insuldi ja viiakse haiglasse. Seis on halb aga läheb veel halvemaks, kui Stella tasapisi kaua hoitud perekonnasaladustele jälile saab.

Raamat on iseenesest sujuvalt ja ladusalt kirja pandud, seega lugemine läks üsna ludinal. Lugu ise jäi minu jaoks aga paraku nõrgaks ning tundus väga võlts ja ebatõeline. Naiivne. Mitte ükski ametnik ei jätaks 15 aastast üksi kuudeks elama. Mitte kusagil ei ole nii, et alaealine kõnnib õhtul omal soovil hullumajja sisse, sööb peoga seal rohtusid ja kõnnib järgmisel päeval koos rohtudega välja tagasi. Ja seal oli neid ebatäpsuseid veel palju. Igal juhul lugu jäi nõrgaks minu jaoks ja teiste kiidusõnadega ma ei liitu.

Kristi Piiperi “Tõde või tegu. Ema saladus” on sarja teine raamat. Kuna uus aasta ning uus väljakutse algas, paigutasin selle sujuvalt kohe ka väljakutse alla. Sobis ideaalselt 31. punkti alla, ehk “Ilu on vaataja silmades – raamat, mis võlus sind kauni kujundusega “

Kuna Stella ema on jätkuvalt kadunud ja tädi Asta suri infarkti tagajärjel, peab Stella minema lastekodusse elama. Tema hirm lastekodu ees oli asjata ning ta leiab endale sealt ka kiirelt uued sõbrad. Eesotsas tema uue toanaabriga. Muidugi ei unusta ta ära ka kodukanti jäänud parimat sõbrannat Kärti ning oma peikat. Koos uute ning vanade sõpradega üritab ta siiski jälile jõuda oma lapsepõlve saladustele.

Teine osa oli juba märksa ladusam ning põnevam. Lisaks oli vähem ebatäpsuseid. Või siis need ei häirinud enam nii palju, kui esimeses osas. Kes seda enam teab. Kui parim sõbranna Kärt tundus esimeses osas veel üsna okei, siis teises osas oli ta täiesti ebastabiilne psühhopaat, kes oleks tõesti natukene haiglaravi vajanud. Iseenesest oli lugu põnev ja lihtne lugeda. Samas ei olnud tegemist aga sellise teosega, mida endale raamaturiiulisse sooviks.

Ehk siis kokkuvõttes lugeda võis ja plaanin läbi lugeda ka kolmanda osa, kuid midagi nii erilist need ei ole, et ma neid tulevikus veel sooviksin lugeda.