Vanaema õunapuu otsas

Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selles oli juttu vanadest inimestest. Nagu minu vanaema ja vanaisa. Pensionäridest, noh.
Ei, midagi muud ma sellest raamatust ei mäleta. – 
Veebruarikuu nutika raamatukoguhoidja väljakutse alla tuli lugeda raamatut vanadest inimestest. Pihku jäi raamatukogus Mira Lobe “Vanaema õunapuu otsas”, mida ma polnud siiamaani veel lugenud.

Väike Andi on õnnetu, et temal ei ole vanaema, nagu tema sõpradel. Kellel tuleb vanaema välismaalt külla kohvritäie mänguasjadega, kellele koob vanaema tutimütse, kes läheb koos vanaemaga hoopis lõbustusparki karusellidega sõitma. Lapse fantaasia on aga piiritu. Andi ronis seepeale õunapuu otsa ning kujutas endale vanaema ette. Vanaemaga koos käisid nad lõbustuspargis, ümberehitatud autoga sõitsid nad metsikuid hobuseid püüdma, purjetasid merel ja pidasid plaani minna tiigreid jahtima. Andi oli rahul, sest nüüd oli tema vanaema palju ägedam, kui tema sõprade oma. Seda seni, kuni kõrvalmajja kolis väike armas vanaproua, kes tänu oma reumale väga abi vajas ning keda Andi suurima hea meelega abistama tõttas.

Ma ei tea, miks ma seda raamatut siiamaani lugenud ei olnud. Tegemist on ühe tõeliselt toreda ja südamliku lasteraamatuga. Eriti võiksidki seda lugeda need lapsed, kes vanaema või vanaisa puudumise tõttu õnnetud on. Mitte keegi ei keela meil ju endale vanavanemaid “muretseda”, kui me neist puudust tunneme. Seda siis kas heatahtliku naabrimemme näol või siis Andi moodi ette kujutades. Tõeliselt vahva lasteraamat.