Vabandust, aga mis asja?!

Ene Sepp “Vabandust, aga mis asja?!” saavutas 2015ndal aastal kirjastus Tänapäeva romaanivõistlusel lausa teise koha ning minu arvates on seda ka väärt.

Jane on 13. aastane ja õpib seitsmendas klassis. Ta ei ole küll väga populaarne aga tal on klassis siiski kolm parimat sõbrannat. Tema vanemad on lahus ja ema elab juba mõnda aega Tallinnas, kuid veedab siiski palju aega ka Jane ja endise mehe juures.

Ühel päeval saab Jane kõne, et vanemad tahavad temaga millestki tõsisest rääkida ning paluvad tal peale kooli otse koju tulla. Janel käib peast juba miljon mõtet läbi aga järgnevaks ta küll valmis ei ole. Ema teatab Janele, et tema elus on keegi eriline ja selle erilise inimese nimeks on Silvia.

Jane ei suuda kuidagi leppida olukorraga, et tema emal on tüdruksõber. Ta tunneb, et ema on talle kogu elu valetanud ja pöördub ema vastu. Tema ainus pelgupaik ema eest on esialgu kool. Seda senikauaks, kuni klassi kaks liidrit saavad Jane saladusele jälile ning kogu klassi Jane vastu üles ässitavad.

Janest saab naerualune ja “peksukott”. Üks tema sõbrannadest pöördub tema vastu, kuid kaks õnneks jäävad kaljuna tema kõrvale seisma. Olukord näib lootusetu ja klassijuhataja vahelesegamine teeb olukorra veelgi hullemaks. Kas ja kuidas sellisest kiusamisest üldse pääseda?

Koolivägivald on üleüldiselt väga raske teema ja sellest jagu saada on ilmselgelt veelgi raskem. Olen ise seda kooli ajal palju kogenud ja tean, et see ei ole meeldiv. Piisab väga väikesest asjast, mis klassi liidritele põhjuse annab. Nii nagu antud loos langes Jane kahe beibe ohvriks, kellele kogu klass järgi jooksis nagu tõeline lambakari.

Jane tembeldati lesbiks, kuna tema ema on lesbi. Taheti õpetajale kaebama minna, et Janel ei lubataks enam nendega samas riietusruumis riideid vahetada. Sai sõimata ja ähvardusi, kui julges teiste tüdrukutega rääkida. Omasooiharlus on jätkuvalt teema, mis inimesi hirmutab ning mistõttu paljud psüühilist vägivalda peavad taluma. Tema enda üks sõbrannadest keeras talle selja, kuna oli usklik ja teadis, et see on patt. Oma teismelise aruga ei suutnud ta aga aru saada sellest, et Jane ema ja Jane on kaks erinevat inimest ja see, et ema on lesbi ei tähenda automaatselt seda, et ka tütar ise on lesbi. See pole juukse- või silmavärv, mis vanematelt kaasa saadakse. Või nakkushaigus, mis kõigile nakkab.

Jane sõbrannad olid kõik nii omamoodi erinevad, kuid samas ägedad isiksused. Jelena võttis asja väga rahulikult, kuigi temagi jaoks oli see suur üllatus. Aga kuna tegemist ei olnud tema emaga, siis see fakt ei puutunud temasse. Carmen küll vihastas Jane peale ja korraldas suhtlemises pausi, kuid seda seetõttu, et Jane talle kohe ise ei rääkinud, vaid ta seda teiste käest kuulma pidi. Ehk siis need kaks tüdrukut olid täpselt sellised, nagu ühed õiged sõbrannad olema peaksid. Carmeni äkiline meel ja tulised vihapursked ning Jelena rahulik meel täiendasid teineteist hästi. Koos suutsid nad Janet mõistuse juures hoida ja nuputada välja uusi lahendusi, kuidas sellest olukorrast välja tulla.

Lõppkokkuvõttes lahenes kõik hästi ja seda lihtsalt ühe Jane ootamatult öeldud lause põhjal. Vahel piisabki tegelikult vähesest, et suuremast kiusamisest pääseda. Tuleb lihtsalt katsetada ja leida see õige lahendus, sest mis töötab ühel, ei pruugi üldse töötada teisel.

Esialgu lugedes tekkis üsna wtf mis tiinekate raamat mulje. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas raamat mulle aga meeldima. Pool raamatut sain mõnusalt itsitada, eriti Carmeni ütluste peale. Tekkis silme ette ehtsalt mu enda teismeline õetütar, kes samas vanuses ikka üsna tasakaalutu ja äkiline oli.

Ja kõik see osa, mis puudutab koolivägivalda ning kiusajaid oli väga hästi ja valusalt kirja pandud. See on tegelikult täpselt selline ehe ja ehtne raamat, mis peaks koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema. See suudaks nii mõnelegi kaasajooksikule ehk mõistuse lõpuks pähe panna ja ta mõtlema panna. Aitäh Ene, taaskord oled suutnud hakkama saada suurepärase teosega!