“Tõde või tegu. Tõde”

5. 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan .
Selle punkti alla plaanisin kohe lugeda Kristi Piiperi “Tõde või tegu. Tõde”, mis on sarja kolmas raamat. Esialgu oli ta raamatukogus välja laenutatud, käisin 2x küsimas. Minu üllatuseks lisas juhataja aga mind ise ootejärjekorda ja seega tuli mulle kohe teade e-mailile, kui raamat raamatukokku jõudis.

Stella on jätkuvalt lastekodus ning peab käima vaimse tervise keskuses praktikal. Kärt on jätkuvalt hullunud ja Johannes väldib mingil põhjusel tüdrukut. Ka toanaaber Annabel ei suhtle Stellaga, sest on pidevalt ühikast eemal ning hiilib öösiti salaja ühikast välja. Stellat hoiab mõistuse juures veel sõber Priit, kellega koos nad ühes kohas praktikal viibivad.
Stellal õnnestub lõpuks saada linnaluba, seega põrutab ta kohe linna Kärdi ja Johannese juurde. Esimesel õhtul üritab Kärt oma hulluses taas Veikot endale saada, kuid saab reaalsusega pikku pead ning muutub taas normaalseks. Lõpuks selgub ka põhjus, miks Johannes Stellat ignoreerinud on ning noored lepivad uuesti ära. Neil kolmel tekib plaan, kuidas Stella ema peidust välja meelitada ning Olari taas trellide taha kupatada. Kampa võetakse ka Priit, kes on Stellale ühikas suureks abiks. Ühel hetkel hiilib Stella Annabelile järgi ning paneb sellega mõlema elu ohtu. Olukord muutub veelgi hullemaks, kui Stella ema välja meelitamise plaan käiku läheb ning noorte elu veel suuremasse ohtu satub.

Kui sarja esimene osa oli pettumus ja teine osa osutus üsna loetavaks, mõtlesin et kolmas osa on ehk veelgi parem. Pettusin aga jällegi. Iseenesest tore ja põnev lugu ja ladusalt kirja pandud ka. Aga väga palju jäi lahtiseid otsi ja väga palju oli erinevaid vasturääkivusi ning ebareaalseid olukordi. No ei istu see sari mulle kuidagi, vb ongi noorematele lugejatele rohkem suunatud. Raamat lõppes poolikult, mis annab aimu sellest, et ilmselt tuleb sarjale ka neljas osa. Eks aeg näitab, kas ka reaalis nii on.

Tõde või tegu

Eelmise aasta viimane ning selle aasta esimene raamat kuulusid ühte sarja, seega panen need ka siia ühte postitusse.

Kristi Piiperi kirjutatud “Tõde või tegu. Stella” on sarja esimene raamat.
Raamat räägib teismelise Stella loo, kes avastab oma 14. sünnipäeva hommikul, et ema on jäljetult kadunud. Kuna ema jääbki kadunuks, määratakse Stella hooldajaks tema tädi Asta. Elu läheb vaikselt edasi ja hakkab juba vaikselt paika loksuma, kui neiu 15. sünnipäeval saab tema tädi ootamatult insuldi ja viiakse haiglasse. Seis on halb aga läheb veel halvemaks, kui Stella tasapisi kaua hoitud perekonnasaladustele jälile saab.

Raamat on iseenesest sujuvalt ja ladusalt kirja pandud, seega lugemine läks üsna ludinal. Lugu ise jäi minu jaoks aga paraku nõrgaks ning tundus väga võlts ja ebatõeline. Naiivne. Mitte ükski ametnik ei jätaks 15 aastast üksi kuudeks elama. Mitte kusagil ei ole nii, et alaealine kõnnib õhtul omal soovil hullumajja sisse, sööb peoga seal rohtusid ja kõnnib järgmisel päeval koos rohtudega välja tagasi. Ja seal oli neid ebatäpsuseid veel palju. Igal juhul lugu jäi nõrgaks minu jaoks ja teiste kiidusõnadega ma ei liitu.

Kristi Piiperi “Tõde või tegu. Ema saladus” on sarja teine raamat. Kuna uus aasta ning uus väljakutse algas, paigutasin selle sujuvalt kohe ka väljakutse alla. Sobis ideaalselt 31. punkti alla, ehk “Ilu on vaataja silmades – raamat, mis võlus sind kauni kujundusega “

Kuna Stella ema on jätkuvalt kadunud ja tädi Asta suri infarkti tagajärjel, peab Stella minema lastekodusse elama. Tema hirm lastekodu ees oli asjata ning ta leiab endale sealt ka kiirelt uued sõbrad. Eesotsas tema uue toanaabriga. Muidugi ei unusta ta ära ka kodukanti jäänud parimat sõbrannat Kärti ning oma peikat. Koos uute ning vanade sõpradega üritab ta siiski jälile jõuda oma lapsepõlve saladustele.

Teine osa oli juba märksa ladusam ning põnevam. Lisaks oli vähem ebatäpsuseid. Või siis need ei häirinud enam nii palju, kui esimeses osas. Kes seda enam teab. Kui parim sõbranna Kärt tundus esimeses osas veel üsna okei, siis teises osas oli ta täiesti ebastabiilne psühhopaat, kes oleks tõesti natukene haiglaravi vajanud. Iseenesest oli lugu põnev ja lihtne lugeda. Samas ei olnud tegemist aga sellise teosega, mida endale raamaturiiulisse sooviks.

Ehk siis kokkuvõttes lugeda võis ja plaanin läbi lugeda ka kolmanda osa, kuid midagi nii erilist need ei ole, et ma neid tulevikus veel sooviksin lugeda.