Väike Prints

Aprilli kuu nutika raamatukoguhoidja teemaks oli teos, mis räägib kuningatest, kuningannadest, printsidest, printsessidest või üleüldiselt kuningakodadest. Otsustasin selle teema alla haarata Antoine De Saint-Exupéry “Väike Prints”.

Mul on selline tunne, nagu ma oleks viimane inimene maamunal, kes selle raamatu pihku haarab. Polnud siiamaani seda lugenud ja oli selline tunne, nagu ma oleksin millestki väga suurest ilma jäänud. Ja nüüd olen ma segaduses. Kas oli raamat liiga üles habitud, või olen mina selle raamatu jaoks liiga loll. Jah on sügavamad mõttes raamatus peidus aga ma ei näinud selles raamatus midagi sellist, et tahaks seda raamatut kordi ja kordi uuesti lugeda ja ahhetada, et seda peab iga inimene kord elus lugema. Tore ja südamlik lugu aga see on ka kõik. Holly Webi lasteraamatud lähevad mulle isiklikult näiteks palju rohkem hinge. Samamoodi ka “Hobune Henry unenägu”. Samas ega inimesed ongi kõik erinevad ja ei saagi eeladada, et kõigile samad raamatud sobivad. Ma olen varasemaltki mitmeid kordi päris valusalt pettunud. Ei tohi teiste soovitusi nii väga vist kuulda võtta.

Tore on, et kätte haarasin ja läbi lugesin aga kahjuks teiste vaimustust jagada ei suuda.

Lemmik lause raamatust oli : “Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” 

Ransom Riggs

41. Raamat, mis on osa raamatusarjast – Ransom Riggs “Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele”

Tegemist on sarja esimese raamatuga. Jacob on 16 aastane ja kasvanud üles vanaisa fantaasiarikaste lugude keskel ebatavalistest lastest, kellega ta lastekodus üles kasvas. Esialgu elas Jacob vanaisa lugudele kaasa, kuid vanemaks saades hakkas usku kaotama ning vanaisa veidi hulluks pidama, nagu ka ülejäänud perekond. Kui Jacobi vanaisa jõhkralt mõrvatakse ja Jacob näeb, kes seda tegi, hakkab ta aga mõistma, et vanaisa lugudel võib tõsi taga olla ning tahab minna kaugle Walesis olevale saarele seda lastekodu otsima. Ta ei ole aga pooltki valmis selleks, mis teda seal ees ootab ning millesse ta end lõppkokkuvõttes mässib.

45. Üks raamat mõnest fantaasiasarjast – Ransom Riggs “Tontide linn”

Jacob on koos sõpradega võtnud ette raske teekonna Londoni poole, et päästa süütult vangi võetud õpetajad ja kaitsjad. Nad peavad võitlema oma elu eest ja välja nuputama aina uusi võimalusi, kuidas tonte üle kavaldada ning jõuda oma eesmärgile lähemale. Nad satuvad rohkem, kui ühe korra hingetute ja surmaga silmitsi, kuid lastel on õnne ning nad pääsevad iga kord ime läbi eluga. Käib tõeline võidujooks ajaga, et leida mõni vabaduses olev ymbryn, kes suudaks nendega linnu kujul kaasa reisiva ymbryni taas inimeses muuta, enne kui ta igaveseks linnuks on sunnitud jääma.

4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud LV grupist Ransom Riggs “Hingede raamatukogu”

Jacob avastab, et tal on väga haruldane võime näha ja taltsutada hingetuid. Kui ebaharilik koer Addison neid Emmaga tontide käest päästab, asuvad nad kolmekesi teele teisi ebaharilikke päästma. Nad satuvad Londonis järjekordsesse silmusesse, mida nimetatakse “Vanakuradi aakriks”, ning mis on tõeliselt närune ja räpane agul. Nad leiavad sealt endale uued kamraadid ning saavad lõpuks kavalusega tontide lossi, et päästa teised ebaharilikud. Kõik ei lähe siiski nii libedalt, kui planeeritud ja taaskord pääseb Jacob koos sõpradega mitmeid kordi üle noatera eluga.

Taaskord üle pika aja üks tõeliselt mõnus fantaasiasari, mida ma lausa neelasin endasse. Tegelased olid nii sümpaatsed ja peategelane Jacob hakkas mulle väga meeldima. Pea võimatu oli raamatut käest panna ja pinget kerisid raamatud koguaeg üles. Oleksin praegugi tahtnud väga edasi lugeda ja ei jõua ära oodata, millal järgmine osa eesti keelde tõlgitakse. Küll aga häirisid mind viimase raamatu puhul need pidevad kirjavead ja puuduvad tähed. Raamat lausa kubises puuduvatest tähtedest. Õnneks lugemiselamust need oluliselt siiski ära ei rikkunud. Aga selline tore fantaasiast pakatav täiskasvanute muinasjutt. Vahel on nii mõnus fantaasiamaailma pageda ja lihtsalt nautida. Suurepärane sari!

Annie M.G. Schmidt

Annie M.G. Schmidti “Miisu” olen ma lapsepõlves läbi lugenud aga ei mäletanud sellest suurt midagi. Tahtsin seda ammu uuesti lugeda, seega otsustasin lõpuks selle raamatukogust kaasa haarata.

Tibbe on tagasihoidlik ajakirjanik ning suur kassiarmastaja. Enamus tema artiklid räägivad kassidest. Ühel hetkel kutsutakse ta bossi ette ja see annab valida, kas hakkab kirjutama asjalikke uudiseid või peab leidma uue töö. Tibbe annab mõttes juba alla aga siis satub tema ellu kummaline Preili Miisu, kes väidab, et oli eelnevalt kass ja muutus imelikul kombel tütarlapseks. Miisu jääb Tibbe juurde elama ning kuna ta suudab suhelda kassidega ning neid on linnas tõesti palju, suudab ta Tibbele tuua uskumatuid uudislugusid ning päästab sellega Tibbe naha.

Raamat oli tore ja lastepärane. Pigem uuesti ei loeks, on tõesti mõeldud pigem kooliealistele lastele, kui täiskasvanutele. Lastele selline fantaasia sobib, minu jaoks jäi natuke liiga lapselikuks. Kuigi ma tegelikult olen üsna lapsemeelne ja armastan osasid lasteraamatuid väga. Raamatu kohta ei ütle iseenesest ühtegi halba sõna aga lihtsalt ei olnud niiväga minu teetassike.

32. Lasteraamat, mida lugesid 1. korda alles täiskasvanuna (NB! Eeldab seda, et raamat oli sinu lapsepõlves juba eesti keeles olemas!)
Selle punkti alla otsustasin lugeda Annie M.G. Schmidti “Viplala ja Aabeli lood”.  Imelikul kombel selle raamatu lugemiseni polnud ma senimaani  jõudnud, kuigi mõelnud olin sellele küll.

Raamat koosneb lausa kolmest eraldi osast. Esiteks Viplala esimene raamat. Teiseks Viplala teine raamat. Kolmandaks siis Aabeli lood.
Viplala on üks väike pöialpoisimõõtu mehike, kes armastab kõike ja kõiki ära võluda, ise nimetab seda aga tinistamiseks. Küll tinistab ta inimesi ja loomi kivikujudeks, küll väikesteks enda mõõtu miniinimesteks, küll aga hoopis loomadeks ja lindudeks. Seal kus on Viplala, seal juhtub alati palju viperusi ja uskumatuid asju.
Ka Aabeliga juhtub uskumatuid asju. Küll suudab ta liftiga ümbermaailmareisile põrutada, küll mustkunstnikule abiks olles inimese ära kaotada, küll kogemata varaste tagant varastatud kraami piistu panna.

Annie käekiri on üsna ühesugune. Toredad lastelood, pakatavad fantaasiarikkusest. Samas jällegi mulle täiskasvanuna niiväga naudingut ei paku. Väga tore on lugeda küll aga hinge just oluliselt ei kosuta. Vahelduse mõttes siiski oli tore lugeda.