Leskede klubi 2

Eha Veem “Postkast nr 4. Leskede klubi”

Leskede klubi on puhkamas ja naudivad tundmatut piirkonda. Seiklused leiavad neid aga igalt poolt üles, seega tabab muidu rahulikku piirkonda taas mitu kummalist surma ja “õnnetust”. Lesed pikendavad oma puhkust ja otsustavad maksu mis maksab ka selle müsteeriumi lahendada.

Taas üks väga mõnus ja lihtne kodumaine lugu. Samas tunnustust peab avaldama, sest reaalset mõrvarit on üsna keeruline siiski kohe ära arvata ja mõnus pinge on pidevalt õhus, et mis nüüd siis edasi. Jätkuvalt on “Leskede klubi” tegelased mulle väga sümpaatsed ja tahaks loota, et ka minul on vanaduspõlves oma toredad kaaslased, kellega päevi lõbusalt õhtusse veeretada.

Ka kolmas osa on praeguseks juba ilmunud, seega varsti tuleb ka see koju tirida ja läbi lugeda.

Vabandust, aga mis asja?!

Ene Sepp “Vabandust, aga mis asja?!” saavutas 2015ndal aastal kirjastus Tänapäeva romaanivõistlusel lausa teise koha ning minu arvates on seda ka väärt.

Jane on 13. aastane ja õpib seitsmendas klassis. Ta ei ole küll väga populaarne aga tal on klassis siiski kolm parimat sõbrannat. Tema vanemad on lahus ja ema elab juba mõnda aega Tallinnas, kuid veedab siiski palju aega ka Jane ja endise mehe juures.

Ühel päeval saab Jane kõne, et vanemad tahavad temaga millestki tõsisest rääkida ning paluvad tal peale kooli otse koju tulla. Janel käib peast juba miljon mõtet läbi aga järgnevaks ta küll valmis ei ole. Ema teatab Janele, et tema elus on keegi eriline ja selle erilise inimese nimeks on Silvia.

Jane ei suuda kuidagi leppida olukorraga, et tema emal on tüdruksõber. Ta tunneb, et ema on talle kogu elu valetanud ja pöördub ema vastu. Tema ainus pelgupaik ema eest on esialgu kool. Seda senikauaks, kuni klassi kaks liidrit saavad Jane saladusele jälile ning kogu klassi Jane vastu üles ässitavad.

Janest saab naerualune ja “peksukott”. Üks tema sõbrannadest pöördub tema vastu, kuid kaks õnneks jäävad kaljuna tema kõrvale seisma. Olukord näib lootusetu ja klassijuhataja vahelesegamine teeb olukorra veelgi hullemaks. Kas ja kuidas sellisest kiusamisest üldse pääseda?

Koolivägivald on üleüldiselt väga raske teema ja sellest jagu saada on ilmselgelt veelgi raskem. Olen ise seda kooli ajal palju kogenud ja tean, et see ei ole meeldiv. Piisab väga väikesest asjast, mis klassi liidritele põhjuse annab. Nii nagu antud loos langes Jane kahe beibe ohvriks, kellele kogu klass järgi jooksis nagu tõeline lambakari.

Jane tembeldati lesbiks, kuna tema ema on lesbi. Taheti õpetajale kaebama minna, et Janel ei lubataks enam nendega samas riietusruumis riideid vahetada. Sai sõimata ja ähvardusi, kui julges teiste tüdrukutega rääkida. Omasooiharlus on jätkuvalt teema, mis inimesi hirmutab ning mistõttu paljud psüühilist vägivalda peavad taluma. Tema enda üks sõbrannadest keeras talle selja, kuna oli usklik ja teadis, et see on patt. Oma teismelise aruga ei suutnud ta aga aru saada sellest, et Jane ema ja Jane on kaks erinevat inimest ja see, et ema on lesbi ei tähenda automaatselt seda, et ka tütar ise on lesbi. See pole juukse- või silmavärv, mis vanematelt kaasa saadakse. Või nakkushaigus, mis kõigile nakkab.

Jane sõbrannad olid kõik nii omamoodi erinevad, kuid samas ägedad isiksused. Jelena võttis asja väga rahulikult, kuigi temagi jaoks oli see suur üllatus. Aga kuna tegemist ei olnud tema emaga, siis see fakt ei puutunud temasse. Carmen küll vihastas Jane peale ja korraldas suhtlemises pausi, kuid seda seetõttu, et Jane talle kohe ise ei rääkinud, vaid ta seda teiste käest kuulma pidi. Ehk siis need kaks tüdrukut olid täpselt sellised, nagu ühed õiged sõbrannad olema peaksid. Carmeni äkiline meel ja tulised vihapursked ning Jelena rahulik meel täiendasid teineteist hästi. Koos suutsid nad Janet mõistuse juures hoida ja nuputada välja uusi lahendusi, kuidas sellest olukorrast välja tulla.

Lõppkokkuvõttes lahenes kõik hästi ja seda lihtsalt ühe Jane ootamatult öeldud lause põhjal. Vahel piisabki tegelikult vähesest, et suuremast kiusamisest pääseda. Tuleb lihtsalt katsetada ja leida see õige lahendus, sest mis töötab ühel, ei pruugi üldse töötada teisel.

Esialgu lugedes tekkis üsna wtf mis tiinekate raamat mulje. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas raamat mulle aga meeldima. Pool raamatut sain mõnusalt itsitada, eriti Carmeni ütluste peale. Tekkis silme ette ehtsalt mu enda teismeline õetütar, kes samas vanuses ikka üsna tasakaalutu ja äkiline oli.

Ja kõik see osa, mis puudutab koolivägivalda ning kiusajaid oli väga hästi ja valusalt kirja pandud. See on tegelikult täpselt selline ehe ja ehtne raamat, mis peaks koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema. See suudaks nii mõnelegi kaasajooksikule ehk mõistuse lõpuks pähe panna ja ta mõtlema panna. Aitäh Ene, taaskord oled suutnud hakkama saada suurepärase teosega!

Leskede klubi

Eha Veem “Leskede klubi. Armulauamõrv” sattus mulle pihku tänu meie armsale raamatukogujuhatajale. Pool tema pere oli seda just lugenud ja soovitas mullegi, pidi olema väga mõnusasti kirja pandud teos.

Ühes väikeses Eestimaa külakeses on krapsakad leskedest pensionärid loonud oma “Leskede klubi”. Kui osad neist kohaliku laagriga ühinevad ja seal jõhker mõrv aset leiab, saavad pensionärid tükiks ajaks tegevust ja üritavad jälile jõuda, kes nende väikese külakese rahu rikkuda julges ja sellise kohutava teoga hakkama sai. Ajapikku hakkavad välja tulema nii mõnedki koledad saladused, mida on aastaid kiivalt varjatud.

Tegemist oli ühe mõnusa ja kerge krimilooga, mille peategelased mõjusid kuidagi muhedalt. Elan ise maal ja seega sellised mutikesed tulid nii ehedalt mulle silme ette. Just sellised tragid ja nutikad võiksidki kõik pensionärid olla, oleks nende enda elu ka palju lõbusam.

Mõnus oli lugeda ka seda, kuidas kaks leseks jäänud pensionäri teineteist hoiavad ja toetavad, kuigi otseselt koos ei ole. Aga alati on oluline, et keegi ikka selja taga seisab ja on keegi, kellele kindel olla ja toetuda raskel hetkel. Või kellelt nõu küsida, kui on keeruline olukord. Ilmselgelt mõrv oli keeruline olukord.

Kõik laagrilised olid aga nii erinevad inimtüübid, kuid väga ehedalt välja toodud. Tüüpiline teismeline, kes peab ennast maailmanabaks ning kelle arust kõik talle liiga teevad. Tüüpiline rikas vuhva, kelle arvates kõik see totter on. Ja loomulikult need, kes kõike väga tõsiselt võtavad ja kõike suure innuga kaasa teevad. Raamat oli nii ladusalt kirja pandud, et film hakkas väga sujuvalt silme ees jooksma.

Raamatule on kirjutatud ka järg, haaran selle suurima rõõmuga pihku ja loen läbi. Kindlasti on see sama mõnus lugemiselamus.

Jagatud suvi

Ene Sepp “Jagatud suvi” räägib loo teismelisest Sigridist, kes armastab üle kõige hobustega ratsutada ning veedab pea kõik vaba aja tallis. Tal ei ole küll oma isiklikku hobust, kuid tallis on kõigil välja kujunenud siiski oma hobused, kellega ratsutamas käiakse ning kelle eest hoolt kantakse. Sigrid jõuab juba kätte jõudnud suvevaheaja pärast rõõmustada, kui saab teada, et nende talli tuleb uus ratsutaja ning ta peab temaga Mileedit jagama hakkama. Ajapikku hakkab Sigridile tunduma, et hakkab lisaks hobusele kaotama uuele ratsutajale ka oma sõpru. Suvi tõotab tulla nukker.

See oli esimene Ene raamat, mis ei lõppenud suure pauguga vaid tasa ja targu. St ei oodanudki ees suured muutused ja lõpp oli üsna aimatav. Samas oli siiski mõnus lugemiselamus. Ainult et Sigrid jättis mulle kohutava mulje, kuidas saab üks neiu niivõrd kiuslik ja õel olla. Muidugi võib asi meele mõruks ajaga aga teist järjepidevalt terroriseerida on ka ikka inetu. Seda enam, et lõppkokkuvõttes oli tal endal sellest kõigest ka üsna palju kasu ning õppis juurde palju uut. Üsna ehtne puberteetlik käitumine ja olek, ehk tegelikult on Ene suutnud üsna täpselt ühe hullumeelse hormoonide käes vaevleva puberteediku oleku suurepäraselt kirja panna.

Armastusega fännidelt

Ketlin Priilinn “Armastusega fännidelt” jäi mulle juhuslikult REaD raamatupoes näppu ja koju kaasa võtsin ta endaga vaid autori järgi, kuna Priilinn oskab üsna hästi sõnu ritta seada ning üsna imelisi raamatuid valmis kirjutada.

Raamat räägib loo 18-aastasest Lisannist, kes on pea pool oma elust tulihingeliselt fännanud ühte Rootsist pärit bändi. Kui Lisann ühel hetkel avastab, et tema lemmik bändil Dreambluel on tulemas üle aastate jälle üks maailmaturnee, plaanib ta kohe kontserdile minna ning ei kavatse leppida vaid ühe kontserdiga, vaid tema plaani mahub neid lausa 13 tükki. Nii pakibki Lisann peale keskkooli lõpetamist oma seljakoti ning asub mööda euroopat ringi rändama, et tulise fännina oma toetust avaldada ja 100% viimast võtta.

Lisann oli peategelasena üsna ära hellitatud olemisega naiivne neiu, kelle suur armastus bändi vastu muutus tasapisi juba maniakaalseks. Teisi vaatas kõõrdil silmadega, kuid aru ei saanud, et polnud karvavõrdki parem. Igapäevased varitsused hotellide juures ja lennujaamades ja vihastamised nende peale, kes ajapikku oma muusikaeelistust muutuma on hakanud. Üsna pubekalik ja ära hellitatud suhtumine.

Raamat ise oli aga taaskord mõnusalt ja ladusalt kirja pandud. Suurepärane, kuidas Ketlin on suutnud nii elavalt ette kujutada mingit bändi, nende laule ning kõiki liikmeid oma murede ja rõõmudega. Väga tore oli ka see, et raamat näitab noortele naiivitaridele, et isegi plaanitud reisil võib väga palju asju valesti minna ning alati peaks olemas olema plaan B. Kõigil ei pruugi minna nii hästi, nagu Lisannil läks ning välismaal pargipingil magada ei ole ka just kõige parem variant.

Väike roosa pilet paradiisi

• 9. Raamat, mille krabad allahindluselt – Ene Sepp “Väike roosa pilet paradiisi”. Ma haarasin selle raamatu poest kaasa puhtalt seetõttu, et raamatu kaas tundus nii kutsuv.

Kui nooruke Maarja võidab lotoga 30 miljonit eurot, ei suuda ta esialgu seda kuidagi uskuda ning varjab uudist ka oma elukaaslase eest. Kuna elukaaslasega on niigi suhted halvad, ei kavatsegi Maarja esialgu talle midagi rääkida. Ta võtab võidu välja ja palub anonüümsust ning siis pöördub advokaadi poole, kes aitaks tal edasi talitada. Nimelt on otsustanud Maarja üsna suure osa sellest summast heategevusele annetada, kuid kõike seda anonüümselt, et tema lähedased midagi ei teaks. Ta teab, et kui elukaaslane sellest kuuleks, nõuaks ta kogu summat kohe enda arvele, kuid ta ei taha seda teha. Ka oma vanemaid ei saa Maarja usaldada, kuna nad hoiavad alati mehe poolele ja arvaksid niisamuti, et Maarja ei suuda ise nii suurt summat hallata ning peaks selle koheselt pere peale loovutama. Maarja saab ootamatult tagasi ka oma kaotatud parima sõbranna ja mõneks ajaks saavutab elu hoopis mõnusamad värvid. Seda seniks, kuniks elukaaslane saab võidust haisu ninna ning hakkab Maarjat kõigest väest terroriseerima ning lõpuks avaldab ajakirjanduses ka Maarja nime ning pildi. Maarja elu läheb veelgi hullemaks, kui enne. Tema õnneks on tema selja taga aga sõbranna, kes annab endast kõik, et Maarja sellest jamast päästa.

Väga paljud on öeldud selle raamatu kohta seda, et peategelane ajab neid oma naiivsusega närvi. Mina üritasin aga ennast selle peategelase kingadesse panna ja saan temast märksa rohkem aru. Jah, ta tõesti oligi väga naiivne aga samas oli ta ka nooruke ning aastaid kannatanud vaimse vägivalla all. Seda nii oma perekonna, kui ka elukaaslase poolt. Kui inimesele pidevalt sisestada, kui tühine inimene ta on, siis lõpuks hakkab ta ise ka seda uskuma. Niigi oli ta piisavalt tark, et mitte kohe seda raha kahte lehte laiali loopida ja üritas palju arukamalt asju ajada. Jah, ma mõtlen ise ka, et oi kuidas ostaks endale kohe seda ja teist ja kolmandat, kuid tegelikult olekski targem just madalat profiili hoida, mida peategelasest naiivitar ka tegi. Tal oli tekkinud väga halb sõltuvussuhe oma elukaaslasega ja see hoidis teda kahjuks liiga palju ohjes. Raske on sellisest olukorrast ise välja tulla.

Minu jaoks oli raamatu lõpp aga täielik pomm. Ma ootasin hoopis teistsugust lõppu, hoidsin vahepeal juba pöidlaid, et Maarja saab oma mõnusa ja rahumeelse elu, kuniks see vana tropp tema isiku ajakirjandusele paljastas. Seega lõpp tuli minu jaoks niivõrd ootamatult ning muutis raamatu minu jaoks kordi paremaks. Kuigi see meeldis oma olemuselt mulle juba enne väga, siis lõpp oli lihtsalt täpiks i peal.

Lihtsalt suurepäraselt kirja pandud raamat. Innustas mind takka ka teisi Ene raamatuid lugema.

Timm Thaler ehk müüdud naer

James Krüssi “Timm Thaler ehk müüdud naer” on ilmselgelt enamuste jaoks tuttav teos. Vähemalt kuulnud on sellest küll enamus, isegi kui lugenud ei ole. Minul oli see ka siiamaani lugemata aga parandasin oma vea.

Timm Thaler on vallatu naeruga poiss, kes kaotab varases nooruses juba mõlemad vanemad ning on sunnitud jääma elama oma võõrasema ja tema pojaga. Elu ei hellita teda ja mida suuremaks Timm saab, seda keerulisemaks tema elu läheb. Kuna isaga oli neil tavaks käia vabal päeval kahekesi hipodroomil kihla vedamas, jätkas Timm seal käimist ka peale isa surma. Ühel päeval kohtab ta seal aga salapärast ruudulises ülikonnas härrasmeest, kes pakub talle võimalust iga kihlvedu võita, vastutasuks peab tema aga oma naeru härrale loovutama. Ühel hetkel saab aga Timm aru, et naerul on palju suurem väärtus, kui kogu maailma varal kokku, seega üritab ta selle maksku mis maksab tagasi saada.

Ma saan väga hästi aru, miks see raamat nii paljudele meeldib ning miks sellest aastaid hiljem veel filme ja etendusi tehakse. Tegemist on tõepoolest ühe suurepärase teosega, mis sobib lugemiseks nii lastele, kui ka täiskasvanutele. Õppida on sealt kõigil midagi. Timmi võõrasema on pesuehtne muinasjutu võõrasema, kes on ahne, kade ning eelistab oma poega igas olukorras. Kuigi eks päriseluski juhtu seda kahjuks üsna tihti, et võõrasema või võõrasisa ei suuda last omaks võtta ja hoida. Raamat on küll kurva alatooniga aga õnneks lõppeb siiski hästi.

Medaljon

ÜLLATUSTEEMA: Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.

Selle teema alla mõtlesin kohe haarata kas Ene Sepa või Ketlin Priilinna teose. Lugenud olen mõlema raamatuid aga teema alla otsustasin sobitada Ene Sepp “Medaljon”.

Raamat räägib loo 15. aastasest neiust nimega Heidi, kes jäetakse smssi teel maha. Kui eelnevalt on Heidi olnud väga korralik, siis nüüd leiab ta end silla alt suitsetamast ja joomast. Ta satub hoopis teistsugusesse seltskonda, mis tema senise elu täiesti pea peale keerab ja talle palju pahandusi toob. Tal tekib probleeme koolis ning läheb oma emaga täiesti tülli. Vahepeal tundub elu tema jaoks juba üsna idülliline, kuid see on vaid meelepete ning tema elu keeratakse veelgi rohkem pea peale. Õnneks ei neela allakäigutrepp teda täielikult ja tema elu siiski stabiliseerub.

See raamat tekitas minus väga segaseid tundeid. Ühelt poolt elasin ma Heidile väga kaasa. Teiselt poolt tundus ta minu jaoks ikka tõeliselt naiivne kutsikas olevat. Kolmandalt poolt oli raamatus üsna palju vigu, mis mind häirima jäid. Näiteks paneb Heidi jaki kappi ära aga järgmisel hetkel on see tal jälle seljas. Samas kui vead välja jätta, siis lõpp oli taaskord minu jaoks väga ootamatu (See on vist Ene käekiri, et raamatud lõppevad hoopis teisiti, kui esialgu tundub). Loo sisu ise oli tegelikult hea, eriti selle müstiline pool. Raamat oli piisavalt hea, et pidin peale selle lugemist veidikeseks aja maha võtma ja ei suutnud kohe uut raamatut pihku haarata.

Taeva tühjad tribüünid

37. Raamat autorilt, kes on noorem kui sina
Kui kuulsin, et Ene Sepp on minust noorem, plaanisin kohe mõne tema raamatu selle tema alla lugeda. Ja kui ma nägin tema “Taeva tühjad tribüünid” raamatu arvustusi, oli valik tehtud. Arvustused lausa kutsusid lugema, seega vurasin raamatukokku ja tassisin selle endaga koju.

Kui 14. aastane Merita ootamatult avariis sureb ning end taeva tühjadelt tribüünidelt leiab, ei suuda ta olukorraga kuidagi leppida. Enda arvates oli tal suurepärane elu ja kõik alles ees. Tal on valida, kas vaatab enda elule järele või astub rongile, mis teda tundmatusse edasi viib. Ta tahab enda elu vaadata ja kaotab seega võimaluse rongile astuda ja minema sõita. Selleks, et rongile pääseda, peab ta aitama teisi tribüünidele sattunuid ning parandama enda elus tehtud vigu.

Vau, lihtsalt vau! Esialgu ei läinud raamat kohe kuidagi, Merita tundus nii vastiku ärahellitatud plikatirtsuna ja raske oli talle kaasa elada või tunda. Mida edasi ma aga lugesin, seda rohkem puges lugu mulle hinge ning peategelane ei olnud enam nii vastumeelne. Mu vaieldamatult lemmik tegelane raamatust oli aga Stephen, kes oma haigusest hoolimata oli nii südamlik ning hooliv.
Raamat pani mind mõtlema enda kaotatud lähedastele ning elus tehtud vigadele. Pani mõtlema sellele, kuidas pisikesed detailid võivad niivõrd palju muuta. Üritan niigi oma lähedasi hoida, kuid nüüd üritan ka võõraste vastu kaastundlikum ja sõbralikum olla. Raamat, mis raputas taaskord mõttemaailma ja seda väga õiges suunas. Lihtsalt suurepärane teos!

Maarjamäe kägu

7. Minu kõige uuem raamat. (Pidurdame ostuhimu! Raamat, mille ostsid raamatupoest (oksjonilt vms. kohast) viimasena. Kui jõuad enne lugemise lõpetamist uue raamatu osta, ei lähe see arvesse. Pead alustama uue raamatuga, et väljakutse teemat täita.)

Kuna viimati ma ostsin raamatuid REaD raamatupoest (LEMMIK!) ja neid tuli sealt minuga kaasa lausa 6, siis pidin nende seast ühe valima. Valituks osutus Ketlin Priilinn “Maarjamäe kägu” ja seda puhtalt autori järgi. Ketlin on suutnud mind nii mõnusalt üllatada, et ma haaran tema raamatud hea meelega riiulilt kaasa.

Maarjamäe kägu räägib loo 17. (peaaegu 18) aastasest Marja-Liisist. Olude sunnid kolisid nad perega Tartust Tallinna elama ja Marja-Liisi jaoks tundus see nagu maailmalõpp. Sõbrad jäid kõik Tartusse maha, uues koolis tal väga soojad suhted just teistega ei ole. Ainus lohutus on tema jaoks koer Tuks. Seda seniks, kuni Marja-Liis tutvub endast pisut vanema Martiniga.

Esmapilgul tundub, et raamat on kuidagi väga naiivselt kirja pandud. Seda seniks, kuni ennast samas vanuses meenutasin. Vanuse poolt peaaegu täiskasvanud aga mõistus on veel ebaküps ja kõik sääsed tunduvad olevat elevandid. Nii ka Marja-Liisi jaoks. Selle asemel, et küsida mis toimub, kahtlustab tema halvimat ja põgeneb ummisjalu. Raamat oligi naiivne aga sellised need peaaegu täiskasvanud kipuvadki tihtilugu olema, ehk siis asi oligi väga ehtne. Tihtilugu on noorsooromaanides peamiseks probleemiks minu silmis just see, et sõnakasutus ja käitumine ei vasta vanusele. Ketlin ise ütles, et see on tema silmis üks tema nõrgemaid teoseid. Mulle aga meeldis see raamat kõvasti rohkem, kui näiteks tema “Hirm pole tähtis”. Kui viimane läks peale lugemist uuele ringile, siis “Maarjamäe kägu” jääb kindlasti vähemalt esialgu mulle riiulisse.