Taeva tühjad tribüünid

37. Raamat autorilt, kes on noorem kui sina
Kui kuulsin, et Ene Sepp on minust noorem, plaanisin kohe mõne tema raamatu selle tema alla lugeda. Ja kui ma nägin tema “Taeva tühjad tribüünid” raamatu arvustusi, oli valik tehtud. Arvustused lausa kutsusid lugema, seega vurasin raamatukokku ja tassisin selle endaga koju.

Kui 14. aastane Merita ootamatult avariis sureb ning end taeva tühjadelt tribüünidelt leiab, ei suuda ta olukorraga kuidagi leppida. Enda arvates oli tal suurepärane elu ja kõik alles ees. Tal on valida, kas vaatab enda elule järele või astub rongile, mis teda tundmatusse edasi viib. Ta tahab enda elu vaadata ja kaotab seega võimaluse rongile astuda ja minema sõita. Selleks, et rongile pääseda, peab ta aitama teisi tribüünidele sattunuid ning parandama enda elus tehtud vigu.

Vau, lihtsalt vau! Esialgu ei läinud raamat kohe kuidagi, Merita tundus nii vastiku ärahellitatud plikatirtsuna ja raske oli talle kaasa elada või tunda. Mida edasi ma aga lugesin, seda rohkem puges lugu mulle hinge ning peategelane ei olnud enam nii vastumeelne. Mu vaieldamatult lemmik tegelane raamatust oli aga Stephen, kes oma haigusest hoolimata oli nii südamlik ning hooliv.
Raamat pani mind mõtlema enda kaotatud lähedastele ning elus tehtud vigadele. Pani mõtlema sellele, kuidas pisikesed detailid võivad niivõrd palju muuta. Üritan niigi oma lähedasi hoida, kuid nüüd üritan ka võõraste vastu kaastundlikum ja sõbralikum olla. Raamat, mis raputas taaskord mõttemaailma ja seda väga õiges suunas. Lihtsalt suurepärane teos!