Ei ole kerge võtta oma asjad ja lahku minna, eriti kui sul on laps(ed). Raamatu keskmes on naine, kes leiab abikaasa taskust tühja kondoomipaki ning pakib selle peale asjad ja astub koos lapsega uksest välja. Tema õnneks saab ta kolida sõbranna üürilisi ootavasse korterisse. Kõik ei ole aga nii lilleline ning pikk ja konarlik tee on veel minna, sest abikaasa ei taha lasta naisel minna.
Üsna eluline ja kurb lugu sellest, kuidas näiliselt ideaalne mees osutub vägivaldseks mühkamiks. Mitte just nii väga füüsiliselt aga just psüühhiliselt. Pidev alandamine ja naise mutta trampimine. Ja muidugi usutakse ideaalselt meest, mitte närvilist alla surutud naist. Egoistlik mees, kes ei suuda taluda mõtet sellest, et TEDA maha jäetakse, sest ta on niivõrd armastav enda arvates. Petmine ei tähendanud tema jaoks ju midagi ja naine on selles ise veel süüdi, et mees petma üldse läks. Väga ladusalt kirja pandud romaan, soovitan lugeda küll. Eriti neil, kes ise sellises suhtes on.
Ma tahtsin mitu korda seda naist raputada, et miks ta ometi vastu ei hakka. Öelgugi otse näkku, et sina käisid kõrvalt panemas, mitte mina. Sinul on uus suhe, mitte minul. Aga ilmselgelt olles juba nii mutta trambitud, siis ei suudagi sellises olukorras vastu hakata. Kõrvalt vaatajale tundub jah kõik lihtne. Oleks tahtnud raamatule veidi õnnelikumat lõppu, praegu jäi kõik poolikuks. Eks siis saab iga üks ise lõpu välja mõelda.
Raamat räägib loo perekond Diisweldtist. Georg Diisweldt on pensionieas üksinda elav isa, kes pole aastaid lastega suhelnud. Tema lapsed on Birgit ja Timo, kes elavad mõlemad oma elu. Birgit töötab Sekretärina Tallinnas ning Timo töötab Tartus ajalooõpetaja ning klassijuhatajana.
Raamatus rullub lahti kõigi kolme elu. Lisaks meenutab vanahärra Georg sujuvalt oma kunagist abikaasat Brigittet, kes reeturiks osutus ja neid kõiki hülgas ja venemaale pages. Birgit üritab ikka leida enda kõrvale väärilist kaaslast ja tööl vastu pidada. Timo päästab oma klassi õpilase, mis maksab talle aga lõppkokkuvõttes töökoha. Georgi tervis aga pole parimate killast ja keegi ei tea, kauaks tal veel elupäevi antud on. Kas perekond jõuab veel enne tema lahkumist kokku?
Raamatus on mitmeid erinevaid tegelasi ja liine, kõik aga jooksevad lõpuks ikka kokku. Lugemise teevad nauditavaks just inimlikud tegelaskujud, kellele on kerge kaasa elada ning kellega on võimalik end samastada. Birgiti ebameeldivad töökaaslased on väga tavalised igas kontoris. Armukadedad endised kaaslased ja vägivaldsed joodikperekonnad on ka paraku üsna tavalised tänapäeva ühiskonnas. Vanahärra Georgist oli aga lihtsalt väga kahju., et ta nii üksik on ja enda tervist aina õllekannu uputab. Reaalsuses on neid üksikuid vanakesi terve kodumaa täis. Raamat pakkus taaskord palju emotsioone. Iga Georgi kirjutatud “Humoreski” peale sain mõnusalt itsitada. Timo ja Maile lugu pakkus parajalt põnevust ja raamatu lõpp tõi klombi kurku. Sellised kodumaised lihtsad lood on väga minu teetassike.
33. Sinu 1. klassi minemise aastal ilmunud raamat – Nicholas Sparks “Päevaraamat”
Allie ja Noah kohtusid teismelistena ning neil oli ilus suveromaan. Nad olid armunud, kuid teed viisid neid lahku. Aastad läksid, kuid Noah ei unustanud Alliet hetkekski. Kuniks ühel hetkel leiab ta Allie taas enda ukse tagant..
Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis ma ei olnud seda raamatut siiamaani lugenud ja ka filmi olen vaid veidi näinud. Ometi on see üks suur armastuslugu, mida kõik näikse armastavat. Ütlen ausalt, nüüd tahan selle filmi ka uuesti ära vaadata. Nagu selgus, siis on sama autori “sulest” tulnud ka minu ühe lemmik filmi algmaterjal (A walk to remember).
Igal juhul mulle meeldis see raamat väga. Kohe väga! Päris lemmikuks ei saanud aga tõeliselt hea lugemiselamuse osaliseks sain ma küll. Noah tundus tõeline Prints valgel hobusel ja tema ja Allie armastus oli midagi kirjeldamatult kaunist ja puhast. Raamat oleks võinud olla veelgi paksem, oleks hea meelega edasi lugenud.
Igaljuhul viis tärni viiest ja soovitan soojalt ka teistele.
8. 100% naistele! (Armastusromaanid, toitumise- ja elustiilipiiblid, raamatud naiste väljakutsetest ja katsumustest läbi ajaloo jne.) Jojo Moyes “Mina enne sind” Kirjastus Kunst, 408lk Louisa Clark on aastaid töötanud väikeses kohvikus ettekandjana. Kui kohvik päeva pealt suletakse ja Lou tööta jääb, satub ta läbi töötukassa hooldama ratastooli jäänud noort meest Willi. Tema ülesanne on Willi lõbustada ja üritada temasse elurõõmu süstida. Louisa ei oska ette nähagi seda, kui palju see töökoht tema enda elu ja mõttemaailma muudab.
18. Raamat sõbra või sõbranna riiulist Jojo Moyes “Pärast sind” Kirjastus Kunst, 350lk Peale Willi surma on Louisa väga löödud ja ei suuda kuidagi endaga rahu teha. Kuigi ta reisis peale Willi surma veidi mööda euroopat ringi ja elab nüüd üksinda Londonis oma korteris. Kui temaga õnnetus juhtub ja ta oma maja katuselt alla kukub, arvatakse, et ta üritas teha enesetappu. Ta viiakse taastumiseks vanemate juurde ja saab koju Londonisse tagasi vaid juhul, kui lubab liituda leinagrupiga. Tänu leinagrupile saab ta tuttavaks Kiirabi-Samiga, kes aitas teda peale alla kukkumist kokku lappida, Lou elu keeratakse taas pea peale. Veel hullemaks muutub olukord seetõttu, et Lou ukse taha ilmub Willi teismeline tütar, kes palub tema abi.
17. Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid – Jojo Moyes “Ikka mina” Kirjastus Kunst, 426lk Louisa võtab vastu töö New Yorgis, temast saab kõrgklassi perekonnas naispoole assistent. Tema elu koosneb üritustest, telefonikõnedest, planeerimisest ja pidevatest limusiinisõitudest. Inglismaale jäi teda ootama Sam, kellega on Louisal raske leida ühist aega, et suhelda. Tasapisi hakkab aga kõik kiiva kiskuma. Sami külaskäik ei sarnane pooltki sellele, mida Lou ette kujutas. Lou jõulupuhkus inglismaal päädib aga Sami ja Lou lahku minekuga. Tagasi New Yorki jõudes leiab Lou lohutust Joshis, kes meenutab talle kohutavalt Willi. Ootamatult saab Lou aga kaela valesüüdistuse ning vallandatakse päeva pealt töölt. Lou tahab juba pileti tagasi kodumaale muretseda, kuid tema õnneks laabub siiski kõik ning ta leiab endale uue eluaseme ning töö. Lou leiab endale sõbra ühes vanemas daamis, kes nii mõndagi talle õpetab ning tänu kellele Lou lõpuks enda eest seisma hakkab.
Olin kahte esimest osa juba paar aastat tagasi lugenud aga kui kolmas osa meie toredasse raamatukokku ilmus, haarasin ka esimesed kaks enne pihku. Õige otsus, sest paljud detailid ei olnud enam nii täpselt meeles ja nüüd jutti lugedes oli koguaeg film silme ees ja midagi ei jäänud arusaamatuks.
Neist kõige parem ja hinge minevam on jätkuvalt esimene osa. Kuigi ka teised kaks poevad hinge ja panevad pisarad voolama. Igas osas on keegi, kes Louisat suudab mõjutada ja talle elutarkuseid õpetada. Esimeses osas Will, kes Louisale nii palju tarkust jagab ning ennast Lou mällu igaveseks talletab. Teises osas Lily, kes on nii Willi moodi ja tänu kellele Lou lapsevanemaks olemist õpib. Kolmandas osas aga Margot De Witt, tänu kellele Lou säilitab iseenda ja suudab lõpuks mõista, mida ta elult tahab.
Tore üllatus oli see, et kolmandas osas oli ka eestlaseid mainitud. Esialgu arvasin juba, et kas tegemist on ehk tõlkimisel tehtud muudatusega aga ei, originaalis oli niisamuti. Isegi, kui see pole positiivses võtmes kirjutatud, siis ikka tore lugeda välismaiste raamatute lehtedelt midagigi eesti või eestlaste kohta, seega ei ole me täiesti tundmatud.
Igaljuhul on tegemist sellise raamatusarjaga, mis jääb pikaks ajaks kummitama ning mida tahaks aegajalt ikka ja jälle üle lugeda. Tean, et paljud ei loe raamatuid üle ühe korra aga minule meeldib väga raamatuid üle lugeda, kui see mulle varasemalt meeldinud on. Esimesel korral ahmid sisse, edaspidi naudid juba rahulikumalt. Ja iga kord leiad lehtedelt ikka mõne uudse asja, mida ei mäletanud või mis jäi varasemalt kahe silma vahele.
20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata! Selle punkti alla plaanisin kohe lugeda Colleen Hooveri “Pihtimused”, mida eesti keeles ammu juba ootasin. Kahjuks läks sellega pisut aega, sest meie raamatukogus seda ei olnud ja Kose raamatukokku ma lihtsalt varem ei jõudnud ning siis oli ta välja laenutatud.
Kui Auburn kohtub tööotsingute käigus kunstigalerii omaniku Oweniga, ei oska ta arvatagi, kui palju see kõik tema edasist elu võib mõjutada. Mõlemad on üksteisest võlutud, kuid nende selja taga on suure musta varjuna saladused, mis neid lahutavad. Kuigi nad üritavad eluga edasi minna ja üksteisest eemale hoida, viib elu neid ikka aina kokku. Lõpuks hakkavad saladused ilmsiks tulema ja ajapikku hakkab kõik lõpuks lahenema.
Nagu ka varasemad Colleen Hooveri raamatud, haaras ka see mind täielikult endasse. Perekondlikud mustad saladused, ilu ja valu käsikäes. Colleen suudab kirjutada nii paeluvalt, tema teosed on sügavamõttelised ja peategelased sümpaatsed, kellele on kerge kaasa elada. Rasked teemad on osavalt põimitud kergete armastuslugudega, mis annab raamatule niivõrd palju juurde. Ja kunagi ei ole tema raamatutes lood päris nii, nagu esmapilgul tunduda võib. Üks neist kirjanikest, kelle raamatute järele ma suurima hea meelega haaran.
9. Raamat, mille krabad allahindluselt – Ene Sepp “Väike roosa pilet paradiisi”. Ma haarasin selle raamatu poest kaasa puhtalt seetõttu, et raamatu kaas tundus nii kutsuv.
Kui nooruke Maarja võidab lotoga 30 miljonit eurot, ei suuda ta esialgu seda kuidagi uskuda ning varjab uudist ka oma elukaaslase eest. Kuna elukaaslasega on niigi suhted halvad, ei kavatsegi Maarja esialgu talle midagi rääkida. Ta võtab võidu välja ja palub anonüümsust ning siis pöördub advokaadi poole, kes aitaks tal edasi talitada. Nimelt on otsustanud Maarja üsna suure osa sellest summast heategevusele annetada, kuid kõike seda anonüümselt, et tema lähedased midagi ei teaks. Ta teab, et kui elukaaslane sellest kuuleks, nõuaks ta kogu summat kohe enda arvele, kuid ta ei taha seda teha. Ka oma vanemaid ei saa Maarja usaldada, kuna nad hoiavad alati mehe poolele ja arvaksid niisamuti, et Maarja ei suuda ise nii suurt summat hallata ning peaks selle koheselt pere peale loovutama. Maarja saab ootamatult tagasi ka oma kaotatud parima sõbranna ja mõneks ajaks saavutab elu hoopis mõnusamad värvid. Seda seniks, kuniks elukaaslane saab võidust haisu ninna ning hakkab Maarjat kõigest väest terroriseerima ning lõpuks avaldab ajakirjanduses ka Maarja nime ning pildi. Maarja elu läheb veelgi hullemaks, kui enne. Tema õnneks on tema selja taga aga sõbranna, kes annab endast kõik, et Maarja sellest jamast päästa.
Väga paljud on öeldud selle raamatu kohta seda, et peategelane ajab neid oma naiivsusega närvi. Mina üritasin aga ennast selle peategelase kingadesse panna ja saan temast märksa rohkem aru. Jah, ta tõesti oligi väga naiivne aga samas oli ta ka nooruke ning aastaid kannatanud vaimse vägivalla all. Seda nii oma perekonna, kui ka elukaaslase poolt. Kui inimesele pidevalt sisestada, kui tühine inimene ta on, siis lõpuks hakkab ta ise ka seda uskuma. Niigi oli ta piisavalt tark, et mitte kohe seda raha kahte lehte laiali loopida ja üritas palju arukamalt asju ajada. Jah, ma mõtlen ise ka, et oi kuidas ostaks endale kohe seda ja teist ja kolmandat, kuid tegelikult olekski targem just madalat profiili hoida, mida peategelasest naiivitar ka tegi. Tal oli tekkinud väga halb sõltuvussuhe oma elukaaslasega ja see hoidis teda kahjuks liiga palju ohjes. Raske on sellisest olukorrast ise välja tulla.
Minu jaoks oli raamatu lõpp aga täielik pomm. Ma ootasin hoopis teistsugust lõppu, hoidsin vahepeal juba pöidlaid, et Maarja saab oma mõnusa ja rahumeelse elu, kuniks see vana tropp tema isiku ajakirjandusele paljastas. Seega lõpp tuli minu jaoks niivõrd ootamatult ning muutis raamatu minu jaoks kordi paremaks. Kuigi see meeldis oma olemuselt mulle juba enne väga, siis lõpp oli lihtsalt täpiks i peal.
Lihtsalt suurepäraselt kirja pandud raamat. Innustas mind takka ka teisi Ene raamatuid lugema.
49. Raamat, mida sa soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist Selle punkti alla sobitus ideaalselt Urve Tinnuri “Kahe eemalolija villa”, mis on otseseks järjeks tema raamatule “Kaks ööd mahajäetud majas”.
Möödunud on neli aastat ning Hede on saanud 18. aastaseks. Tema vanemad sõidavad välismaale puhkama, kuid Hede soovib samal ajal veeta nädala hoopis üksi suvilas. Samas suvilas, kus toimusid eelmise loo traagilised sündmused. Ainult, et nüüd pole tegemist enam mahajäetud majaga, vaid kuulub ametlikult Hede perele. Ema muretseb end muidugi oimetuks, Hede ise on aga kindel, et sel korral ei saa mitte midagi juhtuda. Hede ei oska aga aimatagi, mis sündmused teda sel nädalal ees ootamas on.
Kaks ööd mahajäetud majas jäi minu jaoks kuidagi lahjaks. Kahe eemalolija villa oli üsna teisest puust aga alguses tundus sõnakasutus kuidagi liiga ümmargusena. Jälle selline “venitan kuntslikult pikemaks, sest lugu ise lühike” raamat. Ja nagu eelmises raamatus, häirisid mind ka sel korral “N küla” ja “R linn”, miks ei võiks olla reaalsed kohanimed? Samas lugu ise oli jällegi väga põnev (kuigi mitu korda tabasin end mõttelt, et ma oleksin küll hoopis teisiti antud olukorras käitunud) ja kaasahaarav ning elasin Hede loole väga kaasa. Lugemist ei kahetse ja viiest tärnist annaksin sellele raamatule neli.
Raamatud ja kohv 