Bussiga läbi ajaloolise Tallinna

Ivo Parbus “Bussiga läbi ajaloolise Tallinna” tuli minu koju koos raamatuga “Tramm nimega Moonika”. Leidsin mõlemad REaD raamatupoest ja olin neist väga vaimustuses. Mu laps on suur masinate fänn ja mis saaks olla ägedam, kui pisut harivad tõsielulised muinasjutud.

Toomas ja Liisa sõidavad igal hommikul koos bussiga kooli. Nendega koos sõidab ka leiutaja Kalle, kes suundub tööle. Ühel hommikul satuvad nad tänu Kalle ajamasinale hoopis 1922. aastasse ning saavad sõita päris esimese Tallinnas sõitnud bussiga. Tänu ajamasinale käivad nad läbi veel mitmed aastad, tutvuvad erinevate bussidega ja külastavad erinevaid suuri sündmusi (Tallinna esimese loomaaia avamine, laulupidu jms). Lisaks minevikule satuvad nad ka tuleviku Tallinna ning ei suuda ära imestada, kui palju selleks ajaks muutunud on. Lõpuks potsatavad nad tagasi õigesse aega ning jätkavad kooliteed.

See raamat oli tõeliselt vahva ja hariv. Seda isegi minu jaoks, mitte ainult laste jaoks. Suurepärane viis last ajaloos harida ning tutvuda erinevate Tallinnat teenindanud bussidega.

Maarjamäe kägu

7. Minu kõige uuem raamat. (Pidurdame ostuhimu! Raamat, mille ostsid raamatupoest (oksjonilt vms. kohast) viimasena. Kui jõuad enne lugemise lõpetamist uue raamatu osta, ei lähe see arvesse. Pead alustama uue raamatuga, et väljakutse teemat täita.)

Kuna viimati ma ostsin raamatuid REaD raamatupoest (LEMMIK!) ja neid tuli sealt minuga kaasa lausa 6, siis pidin nende seast ühe valima. Valituks osutus Ketlin Priilinn “Maarjamäe kägu” ja seda puhtalt autori järgi. Ketlin on suutnud mind nii mõnusalt üllatada, et ma haaran tema raamatud hea meelega riiulilt kaasa.

Maarjamäe kägu räägib loo 17. (peaaegu 18) aastasest Marja-Liisist. Olude sunnid kolisid nad perega Tartust Tallinna elama ja Marja-Liisi jaoks tundus see nagu maailmalõpp. Sõbrad jäid kõik Tartusse maha, uues koolis tal väga soojad suhted just teistega ei ole. Ainus lohutus on tema jaoks koer Tuks. Seda seniks, kuni Marja-Liis tutvub endast pisut vanema Martiniga.

Esmapilgul tundub, et raamat on kuidagi väga naiivselt kirja pandud. Seda seniks, kuni ennast samas vanuses meenutasin. Vanuse poolt peaaegu täiskasvanud aga mõistus on veel ebaküps ja kõik sääsed tunduvad olevat elevandid. Nii ka Marja-Liisi jaoks. Selle asemel, et küsida mis toimub, kahtlustab tema halvimat ja põgeneb ummisjalu. Raamat oligi naiivne aga sellised need peaaegu täiskasvanud kipuvadki tihtilugu olema, ehk siis asi oligi väga ehtne. Tihtilugu on noorsooromaanides peamiseks probleemiks minu silmis just see, et sõnakasutus ja käitumine ei vasta vanusele. Ketlin ise ütles, et see on tema silmis üks tema nõrgemaid teoseid. Mulle aga meeldis see raamat kõvasti rohkem, kui näiteks tema “Hirm pole tähtis”. Kui viimane läks peale lugemist uuele ringile, siis “Maarjamäe kägu” jääb kindlasti vähemalt esialgu mulle riiulisse.