Ü nagu üksikema

Dagmar Lamp ” Ü nagu üksikema”
Pegasus, 168lk

Ei ole kerge võtta oma asjad ja lahku minna, eriti kui sul on laps(ed). Raamatu keskmes on naine, kes leiab abikaasa taskust tühja kondoomipaki ning pakib selle peale asjad ja astub koos lapsega uksest välja. Tema õnneks saab ta kolida sõbranna üürilisi ootavasse korterisse. Kõik ei ole aga nii lilleline ning pikk ja konarlik tee on veel minna, sest abikaasa ei taha lasta naisel minna.

Üsna eluline ja kurb lugu sellest, kuidas näiliselt ideaalne mees osutub vägivaldseks mühkamiks. Mitte just nii väga füüsiliselt aga just psüühhiliselt. Pidev alandamine ja naise mutta trampimine. Ja muidugi usutakse ideaalselt meest, mitte närvilist alla surutud naist. Egoistlik mees, kes ei suuda taluda mõtet sellest, et TEDA maha jäetakse, sest ta on niivõrd armastav enda arvates. Petmine ei tähendanud tema jaoks ju midagi ja naine on selles ise veel süüdi, et mees petma üldse läks.
Väga ladusalt kirja pandud romaan, soovitan lugeda küll. Eriti neil, kes ise sellises suhtes on.

Ma tahtsin mitu korda seda naist raputada, et miks ta ometi vastu ei hakka. Öelgugi otse näkku, et sina käisid kõrvalt panemas, mitte mina. Sinul on uus suhe, mitte minul. Aga ilmselgelt olles juba nii mutta trambitud, siis ei suudagi sellises olukorras vastu hakata. Kõrvalt vaatajale tundub jah kõik lihtne. Oleks tahtnud raamatule veidi õnnelikumat lõppu, praegu jäi kõik poolikuks. Eks siis saab iga üks ise lõpu välja mõelda.

Pihtimused

20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!
Selle punkti alla plaanisin kohe lugeda Colleen Hooveri “Pihtimused”, mida eesti keeles ammu juba ootasin. Kahjuks läks sellega pisut aega, sest meie raamatukogus seda ei olnud ja Kose raamatukokku ma lihtsalt varem ei jõudnud ning siis oli ta välja laenutatud.

Kui Auburn kohtub tööotsingute käigus kunstigalerii omaniku Oweniga, ei oska ta arvatagi, kui palju see kõik tema edasist elu võib mõjutada. Mõlemad on üksteisest võlutud, kuid nende selja taga on suure musta varjuna saladused, mis neid lahutavad. Kuigi nad üritavad eluga edasi minna ja üksteisest eemale hoida, viib elu neid ikka aina kokku. Lõpuks hakkavad saladused ilmsiks tulema ja ajapikku hakkab kõik lõpuks lahenema.

Nagu ka varasemad Colleen Hooveri raamatud, haaras ka see mind täielikult endasse. Perekondlikud mustad saladused, ilu ja valu käsikäes. Colleen suudab kirjutada nii paeluvalt, tema teosed on sügavamõttelised ja peategelased sümpaatsed, kellele on kerge kaasa elada. Rasked teemad on osavalt põimitud kergete armastuslugudega, mis annab raamatule niivõrd palju juurde. Ja kunagi ei ole tema raamatutes lood päris nii, nagu esmapilgul tunduda võib. Üks neist kirjanikest, kelle raamatute järele ma suurima hea meelega haaran.