Ei iialgi ilma Murita

Ketlin Priilinn “Ei iialgi ilma Murita”

Raamat räägib loo kahest õnnetust orvuks jäänud õest, kes lastekodus elavad. Nende õnneks leidis neid üks suurepärane armastav paarike, kes neid mõlemaid endale soovivad lapsendada. Muidugi võtab kõik meeletu aja ning tüdrukud on pidevalt hirmul, et äkki läheb midagi halvasti. Lõpuks paistab päikeseline päev ja tüdrukud saavad oma uude koju. Varsti täidetakse ka nende suur unistus, milleks on kutsikas. Kutsika majja saabumisega saabuvad kahjuks ka probleemid ja kõigi omavahelised suhted lähevad üle nugade. Tüdrukute suurim hirm on kaotada oma unistute koer ning see kipub täide minema..

Olen lugenud mitmeid negatiivseid lugemiselamusi, kuid minule meeldis see raamat küll. Jah lihtne lugemine ja tõeline noortekas aga vahel on hea ka selliseid lihtsamaid lugusid lugeda. Elasin kaasa tüdrukutele ja sain aru ka nende hirmust koer kaotada. Lapsena on mõttemaailm hoopis teine ja lemmiklooma kaotus on ikka päris kohutav. Sealjuures ei ole vahet, kas loom hukub või saadetakse teise koju, sest sina oled temast ikkagi ilma.

Kas lastekodud on tänapäeval tõest nii mõnusad või on see kirjanduslik liialdus? Kui lastekodulaste elu tänasel päeval selline on, siis oleks ilmselt paljude laste elu lastekodus palju ilusam, kui päris kodudes ongi. Nii kurb, kui see ka ei ole, siis selline see tänapäeva reaalsus ju on..

Vabandust, aga mis asja?!

Ene Sepp “Vabandust, aga mis asja?!” saavutas 2015ndal aastal kirjastus Tänapäeva romaanivõistlusel lausa teise koha ning minu arvates on seda ka väärt.

Jane on 13. aastane ja õpib seitsmendas klassis. Ta ei ole küll väga populaarne aga tal on klassis siiski kolm parimat sõbrannat. Tema vanemad on lahus ja ema elab juba mõnda aega Tallinnas, kuid veedab siiski palju aega ka Jane ja endise mehe juures.

Ühel päeval saab Jane kõne, et vanemad tahavad temaga millestki tõsisest rääkida ning paluvad tal peale kooli otse koju tulla. Janel käib peast juba miljon mõtet läbi aga järgnevaks ta küll valmis ei ole. Ema teatab Janele, et tema elus on keegi eriline ja selle erilise inimese nimeks on Silvia.

Jane ei suuda kuidagi leppida olukorraga, et tema emal on tüdruksõber. Ta tunneb, et ema on talle kogu elu valetanud ja pöördub ema vastu. Tema ainus pelgupaik ema eest on esialgu kool. Seda senikauaks, kuni klassi kaks liidrit saavad Jane saladusele jälile ning kogu klassi Jane vastu üles ässitavad.

Janest saab naerualune ja “peksukott”. Üks tema sõbrannadest pöördub tema vastu, kuid kaks õnneks jäävad kaljuna tema kõrvale seisma. Olukord näib lootusetu ja klassijuhataja vahelesegamine teeb olukorra veelgi hullemaks. Kas ja kuidas sellisest kiusamisest üldse pääseda?

Koolivägivald on üleüldiselt väga raske teema ja sellest jagu saada on ilmselgelt veelgi raskem. Olen ise seda kooli ajal palju kogenud ja tean, et see ei ole meeldiv. Piisab väga väikesest asjast, mis klassi liidritele põhjuse annab. Nii nagu antud loos langes Jane kahe beibe ohvriks, kellele kogu klass järgi jooksis nagu tõeline lambakari.

Jane tembeldati lesbiks, kuna tema ema on lesbi. Taheti õpetajale kaebama minna, et Janel ei lubataks enam nendega samas riietusruumis riideid vahetada. Sai sõimata ja ähvardusi, kui julges teiste tüdrukutega rääkida. Omasooiharlus on jätkuvalt teema, mis inimesi hirmutab ning mistõttu paljud psüühilist vägivalda peavad taluma. Tema enda üks sõbrannadest keeras talle selja, kuna oli usklik ja teadis, et see on patt. Oma teismelise aruga ei suutnud ta aga aru saada sellest, et Jane ema ja Jane on kaks erinevat inimest ja see, et ema on lesbi ei tähenda automaatselt seda, et ka tütar ise on lesbi. See pole juukse- või silmavärv, mis vanematelt kaasa saadakse. Või nakkushaigus, mis kõigile nakkab.

Jane sõbrannad olid kõik nii omamoodi erinevad, kuid samas ägedad isiksused. Jelena võttis asja väga rahulikult, kuigi temagi jaoks oli see suur üllatus. Aga kuna tegemist ei olnud tema emaga, siis see fakt ei puutunud temasse. Carmen küll vihastas Jane peale ja korraldas suhtlemises pausi, kuid seda seetõttu, et Jane talle kohe ise ei rääkinud, vaid ta seda teiste käest kuulma pidi. Ehk siis need kaks tüdrukut olid täpselt sellised, nagu ühed õiged sõbrannad olema peaksid. Carmeni äkiline meel ja tulised vihapursked ning Jelena rahulik meel täiendasid teineteist hästi. Koos suutsid nad Janet mõistuse juures hoida ja nuputada välja uusi lahendusi, kuidas sellest olukorrast välja tulla.

Lõppkokkuvõttes lahenes kõik hästi ja seda lihtsalt ühe Jane ootamatult öeldud lause põhjal. Vahel piisabki tegelikult vähesest, et suuremast kiusamisest pääseda. Tuleb lihtsalt katsetada ja leida see õige lahendus, sest mis töötab ühel, ei pruugi üldse töötada teisel.

Esialgu lugedes tekkis üsna wtf mis tiinekate raamat mulje. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas raamat mulle aga meeldima. Pool raamatut sain mõnusalt itsitada, eriti Carmeni ütluste peale. Tekkis silme ette ehtsalt mu enda teismeline õetütar, kes samas vanuses ikka üsna tasakaalutu ja äkiline oli.

Ja kõik see osa, mis puudutab koolivägivalda ning kiusajaid oli väga hästi ja valusalt kirja pandud. See on tegelikult täpselt selline ehe ja ehtne raamat, mis peaks koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema. See suudaks nii mõnelegi kaasajooksikule ehk mõistuse lõpuks pähe panna ja ta mõtlema panna. Aitäh Ene, taaskord oled suutnud hakkama saada suurepärase teosega!

Jagatud suvi

Ene Sepp “Jagatud suvi” räägib loo teismelisest Sigridist, kes armastab üle kõige hobustega ratsutada ning veedab pea kõik vaba aja tallis. Tal ei ole küll oma isiklikku hobust, kuid tallis on kõigil välja kujunenud siiski oma hobused, kellega ratsutamas käiakse ning kelle eest hoolt kantakse. Sigrid jõuab juba kätte jõudnud suvevaheaja pärast rõõmustada, kui saab teada, et nende talli tuleb uus ratsutaja ning ta peab temaga Mileedit jagama hakkama. Ajapikku hakkab Sigridile tunduma, et hakkab lisaks hobusele kaotama uuele ratsutajale ka oma sõpru. Suvi tõotab tulla nukker.

See oli esimene Ene raamat, mis ei lõppenud suure pauguga vaid tasa ja targu. St ei oodanudki ees suured muutused ja lõpp oli üsna aimatav. Samas oli siiski mõnus lugemiselamus. Ainult et Sigrid jättis mulle kohutava mulje, kuidas saab üks neiu niivõrd kiuslik ja õel olla. Muidugi võib asi meele mõruks ajaga aga teist järjepidevalt terroriseerida on ka ikka inetu. Seda enam, et lõppkokkuvõttes oli tal endal sellest kõigest ka üsna palju kasu ning õppis juurde palju uut. Üsna ehtne puberteetlik käitumine ja olek, ehk tegelikult on Ene suutnud üsna täpselt ühe hullumeelse hormoonide käes vaevleva puberteediku oleku suurepäraselt kirja panna.

Medaljon

ÜLLATUSTEEMA: Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on Lugemise väljakutse grupi liige.

Selle teema alla mõtlesin kohe haarata kas Ene Sepa või Ketlin Priilinna teose. Lugenud olen mõlema raamatuid aga teema alla otsustasin sobitada Ene Sepp “Medaljon”.

Raamat räägib loo 15. aastasest neiust nimega Heidi, kes jäetakse smssi teel maha. Kui eelnevalt on Heidi olnud väga korralik, siis nüüd leiab ta end silla alt suitsetamast ja joomast. Ta satub hoopis teistsugusesse seltskonda, mis tema senise elu täiesti pea peale keerab ja talle palju pahandusi toob. Tal tekib probleeme koolis ning läheb oma emaga täiesti tülli. Vahepeal tundub elu tema jaoks juba üsna idülliline, kuid see on vaid meelepete ning tema elu keeratakse veelgi rohkem pea peale. Õnneks ei neela allakäigutrepp teda täielikult ja tema elu siiski stabiliseerub.

See raamat tekitas minus väga segaseid tundeid. Ühelt poolt elasin ma Heidile väga kaasa. Teiselt poolt tundus ta minu jaoks ikka tõeliselt naiivne kutsikas olevat. Kolmandalt poolt oli raamatus üsna palju vigu, mis mind häirima jäid. Näiteks paneb Heidi jaki kappi ära aga järgmisel hetkel on see tal jälle seljas. Samas kui vead välja jätta, siis lõpp oli taaskord minu jaoks väga ootamatu (See on vist Ene käekiri, et raamatud lõppevad hoopis teisiti, kui esialgu tundub). Loo sisu ise oli tegelikult hea, eriti selle müstiline pool. Raamat oli piisavalt hea, et pidin peale selle lugemist veidikeseks aja maha võtma ja ei suutnud kohe uut raamatut pihku haarata.

Taeva tühjad tribüünid

37. Raamat autorilt, kes on noorem kui sina
Kui kuulsin, et Ene Sepp on minust noorem, plaanisin kohe mõne tema raamatu selle tema alla lugeda. Ja kui ma nägin tema “Taeva tühjad tribüünid” raamatu arvustusi, oli valik tehtud. Arvustused lausa kutsusid lugema, seega vurasin raamatukokku ja tassisin selle endaga koju.

Kui 14. aastane Merita ootamatult avariis sureb ning end taeva tühjadelt tribüünidelt leiab, ei suuda ta olukorraga kuidagi leppida. Enda arvates oli tal suurepärane elu ja kõik alles ees. Tal on valida, kas vaatab enda elule järele või astub rongile, mis teda tundmatusse edasi viib. Ta tahab enda elu vaadata ja kaotab seega võimaluse rongile astuda ja minema sõita. Selleks, et rongile pääseda, peab ta aitama teisi tribüünidele sattunuid ning parandama enda elus tehtud vigu.

Vau, lihtsalt vau! Esialgu ei läinud raamat kohe kuidagi, Merita tundus nii vastiku ärahellitatud plikatirtsuna ja raske oli talle kaasa elada või tunda. Mida edasi ma aga lugesin, seda rohkem puges lugu mulle hinge ning peategelane ei olnud enam nii vastumeelne. Mu vaieldamatult lemmik tegelane raamatust oli aga Stephen, kes oma haigusest hoolimata oli nii südamlik ning hooliv.
Raamat pani mind mõtlema enda kaotatud lähedastele ning elus tehtud vigadele. Pani mõtlema sellele, kuidas pisikesed detailid võivad niivõrd palju muuta. Üritan niigi oma lähedasi hoida, kuid nüüd üritan ka võõraste vastu kaastundlikum ja sõbralikum olla. Raamat, mis raputas taaskord mõttemaailma ja seda väga õiges suunas. Lihtsalt suurepärane teos!

“Tõde või tegu. Tõde”

5. 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan .
Selle punkti alla plaanisin kohe lugeda Kristi Piiperi “Tõde või tegu. Tõde”, mis on sarja kolmas raamat. Esialgu oli ta raamatukogus välja laenutatud, käisin 2x küsimas. Minu üllatuseks lisas juhataja aga mind ise ootejärjekorda ja seega tuli mulle kohe teade e-mailile, kui raamat raamatukokku jõudis.

Stella on jätkuvalt lastekodus ning peab käima vaimse tervise keskuses praktikal. Kärt on jätkuvalt hullunud ja Johannes väldib mingil põhjusel tüdrukut. Ka toanaaber Annabel ei suhtle Stellaga, sest on pidevalt ühikast eemal ning hiilib öösiti salaja ühikast välja. Stellat hoiab mõistuse juures veel sõber Priit, kellega koos nad ühes kohas praktikal viibivad.
Stellal õnnestub lõpuks saada linnaluba, seega põrutab ta kohe linna Kärdi ja Johannese juurde. Esimesel õhtul üritab Kärt oma hulluses taas Veikot endale saada, kuid saab reaalsusega pikku pead ning muutub taas normaalseks. Lõpuks selgub ka põhjus, miks Johannes Stellat ignoreerinud on ning noored lepivad uuesti ära. Neil kolmel tekib plaan, kuidas Stella ema peidust välja meelitada ning Olari taas trellide taha kupatada. Kampa võetakse ka Priit, kes on Stellale ühikas suureks abiks. Ühel hetkel hiilib Stella Annabelile järgi ning paneb sellega mõlema elu ohtu. Olukord muutub veelgi hullemaks, kui Stella ema välja meelitamise plaan käiku läheb ning noorte elu veel suuremasse ohtu satub.

Kui sarja esimene osa oli pettumus ja teine osa osutus üsna loetavaks, mõtlesin et kolmas osa on ehk veelgi parem. Pettusin aga jällegi. Iseenesest tore ja põnev lugu ja ladusalt kirja pandud ka. Aga väga palju jäi lahtiseid otsi ja väga palju oli erinevaid vasturääkivusi ning ebareaalseid olukordi. No ei istu see sari mulle kuidagi, vb ongi noorematele lugejatele rohkem suunatud. Raamat lõppes poolikult, mis annab aimu sellest, et ilmselt tuleb sarjale ka neljas osa. Eks aeg näitab, kas ka reaalis nii on.

Tüdruk, 16. Lühikesed jalad

14. Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal
Selle punkti alla sobitasin ilusti Sue Limb “Tüdruk, 16. Lühikesed jalad”. Raamat oli kaua mul juba riiulis tolmu kogunud ja mõtlesin vahelduseks midagi kerget lugeda. Punkti alla sobitasin ta alles peale lugemist, nagu ma enamuste raamatutega tavaliselt teen.

Olgu kohe mainitud, et raamatu taga olev tutvustus on täiesti vale. Neid sündmuseid selles raamatus ei ole.

16. aastane Jess ootab väga uuesti kooli minekut, et oma uue peika Frediga eputada. Paraku aga lähevad nad lolli nalja tagajärjel enne kooli algust lahku. Jess elab seda väga raskelt üle ja see toob kaasa talle palju paksu pahandust. Neile tuleb uus klassijuhataja, kellega Jess kohe vaenujalale satub. Riburadapidi järgnevad sellele erinevad äpardused, mis päädivad lõpuks õppelajuhataja juurde mineku ning tema valve alla jäämisega. Kas Jess suudab nädal aega korralik olla, või läheb asi veel hullemaks?

See oli täpselt selline kerge ja lihtne lugemine, mis ei vajanud eriti palju keskendumist ega kaasa mõtlemist. Korra oli tore lugeda, teist korda enam kätte ilmselt ei haaraks, seega läheb raamatuvahetusse üles. Jess tundus kuidagi liiga emotsionaalne ja õnnetustemagnet. Täpselt selline paras ninnunännu noortekas. Fred ei jätnud ka mulle just eriti sügavat muljet. Lemmikud tegelased olid hoopis Ben ja Jessi vanaema, mõlemad tundusid olevat hea südamega ja rahulikud.

Maarjamäe kägu

7. Minu kõige uuem raamat. (Pidurdame ostuhimu! Raamat, mille ostsid raamatupoest (oksjonilt vms. kohast) viimasena. Kui jõuad enne lugemise lõpetamist uue raamatu osta, ei lähe see arvesse. Pead alustama uue raamatuga, et väljakutse teemat täita.)

Kuna viimati ma ostsin raamatuid REaD raamatupoest (LEMMIK!) ja neid tuli sealt minuga kaasa lausa 6, siis pidin nende seast ühe valima. Valituks osutus Ketlin Priilinn “Maarjamäe kägu” ja seda puhtalt autori järgi. Ketlin on suutnud mind nii mõnusalt üllatada, et ma haaran tema raamatud hea meelega riiulilt kaasa.

Maarjamäe kägu räägib loo 17. (peaaegu 18) aastasest Marja-Liisist. Olude sunnid kolisid nad perega Tartust Tallinna elama ja Marja-Liisi jaoks tundus see nagu maailmalõpp. Sõbrad jäid kõik Tartusse maha, uues koolis tal väga soojad suhted just teistega ei ole. Ainus lohutus on tema jaoks koer Tuks. Seda seniks, kuni Marja-Liis tutvub endast pisut vanema Martiniga.

Esmapilgul tundub, et raamat on kuidagi väga naiivselt kirja pandud. Seda seniks, kuni ennast samas vanuses meenutasin. Vanuse poolt peaaegu täiskasvanud aga mõistus on veel ebaküps ja kõik sääsed tunduvad olevat elevandid. Nii ka Marja-Liisi jaoks. Selle asemel, et küsida mis toimub, kahtlustab tema halvimat ja põgeneb ummisjalu. Raamat oligi naiivne aga sellised need peaaegu täiskasvanud kipuvadki tihtilugu olema, ehk siis asi oligi väga ehtne. Tihtilugu on noorsooromaanides peamiseks probleemiks minu silmis just see, et sõnakasutus ja käitumine ei vasta vanusele. Ketlin ise ütles, et see on tema silmis üks tema nõrgemaid teoseid. Mulle aga meeldis see raamat kõvasti rohkem, kui näiteks tema “Hirm pole tähtis”. Kui viimane läks peale lugemist uuele ringile, siis “Maarjamäe kägu” jääb kindlasti vähemalt esialgu mulle riiulisse.

Tõde või tegu

Eelmise aasta viimane ning selle aasta esimene raamat kuulusid ühte sarja, seega panen need ka siia ühte postitusse.

Kristi Piiperi kirjutatud “Tõde või tegu. Stella” on sarja esimene raamat.
Raamat räägib teismelise Stella loo, kes avastab oma 14. sünnipäeva hommikul, et ema on jäljetult kadunud. Kuna ema jääbki kadunuks, määratakse Stella hooldajaks tema tädi Asta. Elu läheb vaikselt edasi ja hakkab juba vaikselt paika loksuma, kui neiu 15. sünnipäeval saab tema tädi ootamatult insuldi ja viiakse haiglasse. Seis on halb aga läheb veel halvemaks, kui Stella tasapisi kaua hoitud perekonnasaladustele jälile saab.

Raamat on iseenesest sujuvalt ja ladusalt kirja pandud, seega lugemine läks üsna ludinal. Lugu ise jäi minu jaoks aga paraku nõrgaks ning tundus väga võlts ja ebatõeline. Naiivne. Mitte ükski ametnik ei jätaks 15 aastast üksi kuudeks elama. Mitte kusagil ei ole nii, et alaealine kõnnib õhtul omal soovil hullumajja sisse, sööb peoga seal rohtusid ja kõnnib järgmisel päeval koos rohtudega välja tagasi. Ja seal oli neid ebatäpsuseid veel palju. Igal juhul lugu jäi nõrgaks minu jaoks ja teiste kiidusõnadega ma ei liitu.

Kristi Piiperi “Tõde või tegu. Ema saladus” on sarja teine raamat. Kuna uus aasta ning uus väljakutse algas, paigutasin selle sujuvalt kohe ka väljakutse alla. Sobis ideaalselt 31. punkti alla, ehk “Ilu on vaataja silmades – raamat, mis võlus sind kauni kujundusega “

Kuna Stella ema on jätkuvalt kadunud ja tädi Asta suri infarkti tagajärjel, peab Stella minema lastekodusse elama. Tema hirm lastekodu ees oli asjata ning ta leiab endale sealt ka kiirelt uued sõbrad. Eesotsas tema uue toanaabriga. Muidugi ei unusta ta ära ka kodukanti jäänud parimat sõbrannat Kärti ning oma peikat. Koos uute ning vanade sõpradega üritab ta siiski jälile jõuda oma lapsepõlve saladustele.

Teine osa oli juba märksa ladusam ning põnevam. Lisaks oli vähem ebatäpsuseid. Või siis need ei häirinud enam nii palju, kui esimeses osas. Kes seda enam teab. Kui parim sõbranna Kärt tundus esimeses osas veel üsna okei, siis teises osas oli ta täiesti ebastabiilne psühhopaat, kes oleks tõesti natukene haiglaravi vajanud. Iseenesest oli lugu põnev ja lihtne lugeda. Samas ei olnud tegemist aga sellise teosega, mida endale raamaturiiulisse sooviks.

Ehk siis kokkuvõttes lugeda võis ja plaanin läbi lugeda ka kolmanda osa, kuid midagi nii erilist need ei ole, et ma neid tulevikus veel sooviksin lugeda.