Bussiga läbi ajaloolise Tallinna

Ivo Parbus “Bussiga läbi ajaloolise Tallinna” tuli minu koju koos raamatuga “Tramm nimega Moonika”. Leidsin mõlemad REaD raamatupoest ja olin neist väga vaimustuses. Mu laps on suur masinate fänn ja mis saaks olla ägedam, kui pisut harivad tõsielulised muinasjutud.

Toomas ja Liisa sõidavad igal hommikul koos bussiga kooli. Nendega koos sõidab ka leiutaja Kalle, kes suundub tööle. Ühel hommikul satuvad nad tänu Kalle ajamasinale hoopis 1922. aastasse ning saavad sõita päris esimese Tallinnas sõitnud bussiga. Tänu ajamasinale käivad nad läbi veel mitmed aastad, tutvuvad erinevate bussidega ja külastavad erinevaid suuri sündmusi (Tallinna esimese loomaaia avamine, laulupidu jms). Lisaks minevikule satuvad nad ka tuleviku Tallinna ning ei suuda ära imestada, kui palju selleks ajaks muutunud on. Lõpuks potsatavad nad tagasi õigesse aega ning jätkavad kooliteed.

See raamat oli tõeliselt vahva ja hariv. Seda isegi minu jaoks, mitte ainult laste jaoks. Suurepärane viis last ajaloos harida ning tutvuda erinevate Tallinnat teenindanud bussidega.

Tramm nimega Moonika

Ivo Parbus “Tramm nimega Moonika”

Tore lasteraamat, mis räägib sellest, kuidas meile esimene uus tramm nimega “Moonika” jõudis ning millised seiklused teda siin ees ootamas olid.

Ma ei olnud sellest raamatust midagi kuulnudki. Ja siis nägin järsku REaD raamatupoe fb lehel pakkumises seda ning üht teist sama autori raamatut ja ajasin kohe näpud taha. Mu laps on kohutav sõidukite fänn ja see oli tema jaoks nagu rusikas silmaauku.

Tõeliselt vahva ja õpetlik raamat. Isegi sain targemaks, sest ma näiteks ei teadnud trammiteede liivatamise kohta midagi. Ei seda, et vanades trammides peab seda manuaalselt tegema, ega seda, et uutel trammidel on automaatne süsteem. Ja loomulikult õpetab lapsi, kuidas trammis viisakas on käituda ja mida kindlasti teha ei tohiks.

Nii tore, et kasutatakse võimalust läbi toreda muinasjutu lapsi (ja antud hetkel ka vanemaid) harida ja õpetada. Tihtilugu aitab selline asi palju rohkem, kui täiskasvanute manitsused ilusasti käituda.

Soovimatu kassipoeg Sini

Lucy on sunnitud kolima uude linna, kus ta ei tea ega tunne mitte kedagi. Ta on alati unistanud kassist aga kui ta viimaks uues majas endale kassipoja saab, siis hakkab ta kassipoega vältima. Oma peas on ta välja mõelnud, et vanemate plaan oli kassi võttes see, et ta kiirelt oma vanad sõbrad unustaks. Nii oli õnnetu Lucy ise, kui ka väike kassipoeg, kes ei saanud aru, miks teda eemale tõrjutakse. Kui Lucy aga koolist uue sõbranna saab ja temaga kassipojast ja oma mõtetest räägib, saab ta lõpuks aru, et ei taha kassikesest loobuda. Koju jõudes on aga kassipoeg kadunud nagu vits vette…

Jätkuvalt jään oma arvamusele kindlaks. Holly Webb suudab kirjutada imehästi ja kõik raamatud on nii mõnusalt õpetlikud. Suurepärane kirjanik, kelle raamatuid me lapsega mõlemad jumaldame. Eriti armsaks muudavadki raamatud just need osad, kus kirjas loomakese enda mõtted ja tunded. Need lähevad otse südamesse.

Varastatud kutsikas Sam

Emily saab endale kingituseks kuldse retriiveri kutsika, kellel nimeks Sam. Sam on tema suurim sõber ja ei mööduks päevagi, kui Emily tema üle rõõmu ei tunne. Seda seniks, kuni nende oma hoovist kutsikas ära varastatakse. Emily kahtlustab ühte paari, kes neid koertekoolis jälginud on aga vanemad ei võta teda kuulma, seega ei jää Emilyl muud üle, kui ise asja uurima hakata.

Holly Webbi raamatud on kõik üdini siirad ja õpetlikud ning räägivad südamlikud lood erinevatest loomadest. Sel korral on Holly kirjutanud südamliku loo sellest, kui peenelt koeravargad tegutsevad. Õpetab lapsele maast madalast, et kahtlaseid isikuid ei tasu pimesi usaldada ja sisetunnet tasub uskuda. Kõik meie ümber ei ole ilusad ja head ning seda tasub alati meeles pidada. Loomade käitumine reedab palju. Õnneks lõppevad Holly raamatud aga alati õnnelikult ja hästi. Seega õnnetult end magama nutma õnneks ei pea. Suurepärane raamat nii väikestele, kui ka suurtele!

Timm Thaler ehk müüdud naer

James Krüssi “Timm Thaler ehk müüdud naer” on ilmselgelt enamuste jaoks tuttav teos. Vähemalt kuulnud on sellest küll enamus, isegi kui lugenud ei ole. Minul oli see ka siiamaani lugemata aga parandasin oma vea.

Timm Thaler on vallatu naeruga poiss, kes kaotab varases nooruses juba mõlemad vanemad ning on sunnitud jääma elama oma võõrasema ja tema pojaga. Elu ei hellita teda ja mida suuremaks Timm saab, seda keerulisemaks tema elu läheb. Kuna isaga oli neil tavaks käia vabal päeval kahekesi hipodroomil kihla vedamas, jätkas Timm seal käimist ka peale isa surma. Ühel päeval kohtab ta seal aga salapärast ruudulises ülikonnas härrasmeest, kes pakub talle võimalust iga kihlvedu võita, vastutasuks peab tema aga oma naeru härrale loovutama. Ühel hetkel saab aga Timm aru, et naerul on palju suurem väärtus, kui kogu maailma varal kokku, seega üritab ta selle maksku mis maksab tagasi saada.

Ma saan väga hästi aru, miks see raamat nii paljudele meeldib ning miks sellest aastaid hiljem veel filme ja etendusi tehakse. Tegemist on tõepoolest ühe suurepärase teosega, mis sobib lugemiseks nii lastele, kui ka täiskasvanutele. Õppida on sealt kõigil midagi. Timmi võõrasema on pesuehtne muinasjutu võõrasema, kes on ahne, kade ning eelistab oma poega igas olukorras. Kuigi eks päriseluski juhtu seda kahjuks üsna tihti, et võõrasema või võõrasisa ei suuda last omaks võtta ja hoida. Raamat on küll kurva alatooniga aga õnneks lõppeb siiski hästi.

Vennad Lõvisüdamed ja Röövlitütar Ronja

35. Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest
Astrid Lindgren “Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja” Eesti raamat , 368lk 
( 2018 aasta 4. Raamat, mille said raamatuvahetusest, ostsid kasutatuna või said kusagilt tasuta. )

Ma olen Vennad Lõvisüdamed raamatut kunagi lugenud, kuid Röövlitütar Ronja on küll paraku varasemalt lugemata jäänud. Nüüd võtsin siis ette ja lugesin nad läbi. Mäletan, et kunagi lugedes ajas “Vennad Lõvisüdamed” mind kohutavalt nutma, seetõttu olin uuesti lugemist ka edasi lükanud. Sel korral see mind üllatuslikult nutma ei pannudki. Tegi küll kurvaks ja kurjaks, kuid vaatasin ja lugesin seda raamatut ilmselt sellel korral teise pilguga. 

Röövlitütar Ronja tegi mind isegi emotsionaalsemaks. Ronja oli nii hella südame ja ausa meelega, et mul hakkas temast lihtsalt väga kahju. Isa tundus aga tõeline türann, kellele oleks tahtnud ise natukene mõistust pähe raputada. Alati ei ole veri paksem kui vesi ja see raamat oli üsna ehtne näide sellest. Peale lugemist vaatasin ka Röövlitütar Ronja kunagise vabaõhuetenduse ära ja see oli lihtsalt suurepärane, soovitan teistelegi.

Lõppkokkuvõttes võib asja kokku võtta nii, et Lindgren on Lindgren, Tema lastest rääkiva lood on alati nii toredad ja südamlikud, et raske on neid mitte armastada.

Vanaema õunapuu otsas

Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selles oli juttu vanadest inimestest. Nagu minu vanaema ja vanaisa. Pensionäridest, noh.
Ei, midagi muud ma sellest raamatust ei mäleta. – 
Veebruarikuu nutika raamatukoguhoidja väljakutse alla tuli lugeda raamatut vanadest inimestest. Pihku jäi raamatukogus Mira Lobe “Vanaema õunapuu otsas”, mida ma polnud siiamaani veel lugenud.

Väike Andi on õnnetu, et temal ei ole vanaema, nagu tema sõpradel. Kellel tuleb vanaema välismaalt külla kohvritäie mänguasjadega, kellele koob vanaema tutimütse, kes läheb koos vanaemaga hoopis lõbustusparki karusellidega sõitma. Lapse fantaasia on aga piiritu. Andi ronis seepeale õunapuu otsa ning kujutas endale vanaema ette. Vanaemaga koos käisid nad lõbustuspargis, ümberehitatud autoga sõitsid nad metsikuid hobuseid püüdma, purjetasid merel ja pidasid plaani minna tiigreid jahtima. Andi oli rahul, sest nüüd oli tema vanaema palju ägedam, kui tema sõprade oma. Seda seni, kuni kõrvalmajja kolis väike armas vanaproua, kes tänu oma reumale väga abi vajas ning keda Andi suurima hea meelega abistama tõttas.

Ma ei tea, miks ma seda raamatut siiamaani lugenud ei olnud. Tegemist on ühe tõeliselt toreda ja südamliku lasteraamatuga. Eriti võiksidki seda lugeda need lapsed, kes vanaema või vanaisa puudumise tõttu õnnetud on. Mitte keegi ei keela meil ju endale vanavanemaid “muretseda”, kui me neist puudust tunneme. Seda siis kas heatahtliku naabrimemme näol või siis Andi moodi ette kujutades. Tõeliselt vahva lasteraamat.

Annie M.G. Schmidt

Annie M.G. Schmidti “Miisu” olen ma lapsepõlves läbi lugenud aga ei mäletanud sellest suurt midagi. Tahtsin seda ammu uuesti lugeda, seega otsustasin lõpuks selle raamatukogust kaasa haarata.

Tibbe on tagasihoidlik ajakirjanik ning suur kassiarmastaja. Enamus tema artiklid räägivad kassidest. Ühel hetkel kutsutakse ta bossi ette ja see annab valida, kas hakkab kirjutama asjalikke uudiseid või peab leidma uue töö. Tibbe annab mõttes juba alla aga siis satub tema ellu kummaline Preili Miisu, kes väidab, et oli eelnevalt kass ja muutus imelikul kombel tütarlapseks. Miisu jääb Tibbe juurde elama ning kuna ta suudab suhelda kassidega ning neid on linnas tõesti palju, suudab ta Tibbele tuua uskumatuid uudislugusid ning päästab sellega Tibbe naha.

Raamat oli tore ja lastepärane. Pigem uuesti ei loeks, on tõesti mõeldud pigem kooliealistele lastele, kui täiskasvanutele. Lastele selline fantaasia sobib, minu jaoks jäi natuke liiga lapselikuks. Kuigi ma tegelikult olen üsna lapsemeelne ja armastan osasid lasteraamatuid väga. Raamatu kohta ei ütle iseenesest ühtegi halba sõna aga lihtsalt ei olnud niiväga minu teetassike.

32. Lasteraamat, mida lugesid 1. korda alles täiskasvanuna (NB! Eeldab seda, et raamat oli sinu lapsepõlves juba eesti keeles olemas!)
Selle punkti alla otsustasin lugeda Annie M.G. Schmidti “Viplala ja Aabeli lood”.  Imelikul kombel selle raamatu lugemiseni polnud ma senimaani  jõudnud, kuigi mõelnud olin sellele küll.

Raamat koosneb lausa kolmest eraldi osast. Esiteks Viplala esimene raamat. Teiseks Viplala teine raamat. Kolmandaks siis Aabeli lood.
Viplala on üks väike pöialpoisimõõtu mehike, kes armastab kõike ja kõiki ära võluda, ise nimetab seda aga tinistamiseks. Küll tinistab ta inimesi ja loomi kivikujudeks, küll väikesteks enda mõõtu miniinimesteks, küll aga hoopis loomadeks ja lindudeks. Seal kus on Viplala, seal juhtub alati palju viperusi ja uskumatuid asju.
Ka Aabeliga juhtub uskumatuid asju. Küll suudab ta liftiga ümbermaailmareisile põrutada, küll mustkunstnikule abiks olles inimese ära kaotada, küll kogemata varaste tagant varastatud kraami piistu panna.

Annie käekiri on üsna ühesugune. Toredad lastelood, pakatavad fantaasiarikkusest. Samas jällegi mulle täiskasvanuna niiväga naudingut ei paku. Väga tore on lugeda küll aga hinge just oluliselt ei kosuta. Vahelduse mõttes siiski oli tore lugeda.