Raamatu alguses leitakse noore naise surnukeha, kes on üsna võikal viisil oma korteris tapetud. Sellele järgneb kahe politseiuurija jaht mõrvarile.
Raamatu algus oli minu jaoks väga häiriv. Seda mitte sisu poolest otseselt, vaid raamatus on lihtsalt vigu nagu sigu. Tähed puudu, tähed üle, valed tähed. Ja muidugi see, kuidas üks lause on miljoni komaga kilomeetriseks tehtud. Selline tunne nagu raamat oleks telefonis kiiruga kokku klopsitud. Hiljem need enam nii ei häirinud. Ei oska öelda, kas läksin sujuvalt lõpuks vigadest üle või oli neid hiljem lihtsalt vähem. Keskendusin igal juhul sisule.
Iseenesest lugu lihtsakoeline ja lihtne lugeda. Kuigi tegemist on võika krimiga, siis sellist õõvastavat tunnet ei kogenud, nagu mõne teise raamatuga. Sisse oli toodud vägivaldne mees, kes ähvardustega naist enda lõa otsas hoiab. Lisaks ka kättemaks seksivideo läbi. Annavad raamatule veidi rohkem sisu. Tegelaskujud üsna ühekülgsed ja seega ei teki väga kaasaelamise momenti. Ilmselt kõige parem osa raamatust on ligitõmbav kaas, mis küll kuidagi ei seostu mulle raamatu endaga.
Leskede klubi on puhkamas ja naudivad tundmatut piirkonda. Seiklused leiavad neid aga igalt poolt üles, seega tabab muidu rahulikku piirkonda taas mitu kummalist surma ja “õnnetust”. Lesed pikendavad oma puhkust ja otsustavad maksu mis maksab ka selle müsteeriumi lahendada.
Taas üks väga mõnus ja lihtne kodumaine lugu. Samas tunnustust peab avaldama, sest reaalset mõrvarit on üsna keeruline siiski kohe ära arvata ja mõnus pinge on pidevalt õhus, et mis nüüd siis edasi. Jätkuvalt on “Leskede klubi” tegelased mulle väga sümpaatsed ja tahaks loota, et ka minul on vanaduspõlves oma toredad kaaslased, kellega päevi lõbusalt õhtusse veeretada.
Ka kolmas osa on praeguseks juba ilmunud, seega varsti tuleb ka see koju tirida ja läbi lugeda.
Shetlandi sarjas on praeguseks ilmunud 4 raamatut. 2 esimest osa lugesin eelmisel aastal läbi, kahe viimase juurde jõudsin alles nüüd mai kuus. Tegevus toimub Shetlandi erinevatel saartel ja see saarte maagia on just see, mis raamatutele palju juurde annab.
Ann Cleeves “Punased luud” räägib taaskord loo ühest väikesest Shetlandi saarest. Pealtnäha kohutava õnnetuse tagajärjel sureb üksik vanem naisterahvas. Asja kutsutakse uurima Jimmy Perez, kes hakkab varsti kahtlustama, et tegemist võib siiski olla mõrva, mitte õnnetusega. Kui aga mõnda aega hiljem leiab aset veel üks julm mõrv, peab Jimmy kiirustama, et mõrvar õigeaegselt tabada.
Nagu väikeses kohas ikka, leidub ka seal inimestel kappidest luukeresid ning kadedus on nii mõnelgi juhul edasi viiv jõud.
Shetlandi sari kulgeb esialgu palju rahulikumalt, kui enamus teised krimilood. Küll aga saabub lõpus see tõeline põnevus, mis ei lase raamatut kuidagi käest enam panna. Tõeline kurjategija selgub alles raamatu lõpus, seega püsib põnevus üleval lõpuni. See on iga selle sarja osaga nii olnud. Vürtsi lisab omalt poolt peategelaste omavaheline suhtlus ja kodune elu. Sest lisaks soovile kurjategija õigel ajal tabada, soovin südamest kordaminekuid ka uurijale endale.
Sinine välk viib meid aga tillukesele Fairi saarele, kust Jimmy Perez ise pärit on. Äsja kihlununa sõidavad nad kaaslasega Jimmy vanematele külla nende kihlust tähistama. Ilm läheb aga tormiseks ning nad jäävad paariks päevaks saarele vangi. Nagu needus, leiab seal aset ka mõrv ning kuna suuremalt saarelt politsei tormi tõttu kohale tulla ei saa, peab Jimmy üksi kogu uurimise enda peale võtma, kuniks torm vaibub. Kuna mõrv toimus linnuvaatlusjaamas öisel ajal ning maja uksed olid lukus, on kahtlusalune keegi majast seest. Asi läheb pingeliseks ja üksteise süüdistamine ja solvamine muutub tavaliseks. Asi läheb veel hullemaks, kui enne politsei saarele saabumist mõrvatakse ka linnuvaatlusjaama kokk julmalt. Taaskord algab võidukäik ajaga, sest julm mõrvar ei halasta.
Kui tavaliselt ma krimilugude peale pisaraid ei vala, siis selle raamatu lõpp pani mind küll korralikult nutma. Ootasin hoopis teistsugust lõppu ja see lõi mu lausa pikali. Tasa ja targu kulgev lugu, kahtlustad vahepeal üht ja vahepeal teist. Ja siis pauhhh üks sündmus ajab teist taga ja kulmineerub tragöödiaga. See oli ilmselgelt Shentlandi sarja raamatutest senimaani parim osa.
Külm veri on Erika Fosteri sarja viies raamat ning nagu ikka, Erikal on vaja taaskord jälile jõuda julmale sarimõrvarile. Õnneks küll erinevad kõik lood üksteisest kardinaalselt.
Thamesi jõe kaldalt leitakse kohver, millest tuleb välja tükeldatud mees. Mõne aja möödudes avastatakse, et nädal varem on leitud veel üks surnukehaga kohver, kuid seal sees oli tükeldatud naisterahvas. Erika asub jälgi ajama ning satub ka ise taas rünnaku ohvriks. Kui aga röövitakse ringkonnaülem Marshi kaksikud tütred, läheb Erika jalgealune eriti tuliseks.
Taaskord üks eriti julm ja verine raamat, mida on raske käest ära panna. Kurb mõelda, et tegelikult on kõik lood nii reaalsed ja iga päev leiab aset kümneid selliseid julmi kuritegusid. Seda nii meie enda riigis, kui ka kaugel merede ja ookeanite taga.
Kaksikute röövimine oli eriti õõvastav. Jube mõelda, kui kergelt võib pättidel selline asi käia. Inimene peab olema ikka tõeline koletis, et suudab väikestele lastele halba teha.
Ja kui kerge on mõjutada katkise hingega armunud tüdrukut, kes oma armastatu nimel on pea kõigeks võimeline. Süütust neiust saab julm mõrvar. Ja mille nimel? Oma elu hinnaga, sest varem või hiljem saab selline kurjus karistatud. Kas siis hukkumise, või vangistuse läbi.
Igaljuhul on Bryndza hetkel mu lemmik kirjanike hulgas ja soovitan teda soojalt ka kõigile teistele põnevike ja krimi austajatele. Iga lugu on erinev ja kaasahaarav, ehk siis ei saa arugi, kui juba on raamat läbi. Suurepärane kirjutamisoskus!
Eha Veem “Leskede klubi. Armulauamõrv” sattus mulle pihku tänu meie armsale raamatukogujuhatajale. Pool tema pere oli seda just lugenud ja soovitas mullegi, pidi olema väga mõnusasti kirja pandud teos.
Ühes väikeses Eestimaa külakeses on krapsakad leskedest pensionärid loonud oma “Leskede klubi”. Kui osad neist kohaliku laagriga ühinevad ja seal jõhker mõrv aset leiab, saavad pensionärid tükiks ajaks tegevust ja üritavad jälile jõuda, kes nende väikese külakese rahu rikkuda julges ja sellise kohutava teoga hakkama sai. Ajapikku hakkavad välja tulema nii mõnedki koledad saladused, mida on aastaid kiivalt varjatud.
Tegemist oli ühe mõnusa ja kerge krimilooga, mille peategelased mõjusid kuidagi muhedalt. Elan ise maal ja seega sellised mutikesed tulid nii ehedalt mulle silme ette. Just sellised tragid ja nutikad võiksidki kõik pensionärid olla, oleks nende enda elu ka palju lõbusam.
Mõnus oli lugeda ka seda, kuidas kaks leseks jäänud pensionäri teineteist hoiavad ja toetavad, kuigi otseselt koos ei ole. Aga alati on oluline, et keegi ikka selja taga seisab ja on keegi, kellele kindel olla ja toetuda raskel hetkel. Või kellelt nõu küsida, kui on keeruline olukord. Ilmselgelt mõrv oli keeruline olukord.
Kõik laagrilised olid aga nii erinevad inimtüübid, kuid väga ehedalt välja toodud. Tüüpiline teismeline, kes peab ennast maailmanabaks ning kelle arust kõik talle liiga teevad. Tüüpiline rikas vuhva, kelle arvates kõik see totter on. Ja loomulikult need, kes kõike väga tõsiselt võtavad ja kõike suure innuga kaasa teevad. Raamat oli nii ladusalt kirja pandud, et film hakkas väga sujuvalt silme ees jooksma.
Raamatule on kirjutatud ka järg, haaran selle suurima rõõmuga pihku ja loen läbi. Kindlasti on see sama mõnus lugemiselamus.
Selle punktiga oli kohe selge, et siia alla läheb Ketlin Priilinn “Jenny Dahlgren”. Seda enam, et mul õnnestus see endale võita ja seda kaunistab Ketlini pühendus ja autogramm.
Jenny Dahlgren on Rebecca Lindebergi sarja 4. raamat. Raamatu alguses tapetakse noor naine, kelle taskust leitakse medaljon “Jenny Dahlgreni” nimega ning keda mitte keegi esialgu otsima ei hakka. Ajapikku selgub siiski tema tõeline nimi. Mida kaugemale uurimisega jõutakse, seda rohkem inimesi leiab oma kurva lõpu. Algab võidujooks ajaga ning ka viimast lõppu rase Rebecca üritab kaasa aidata, et külmevereline mõrvar kätte saada.
See on selle sarja kõige kaasahaaravam ja hirmsam raamat, ühtlasi meeldis mulle ka kõige enam. Pedofiilid, julmad mõrvarid, enesetapud, lisaks armastus ja uue elu sünd. Raamatut oli raske käest ära panna ja tekitas nii palju erinevaid emotsioone. See pani mind pisaraid valama, tekitas minus hirmujudinaid ja põnevust. Kõik oli nii hästi tasakaalus ja põnevus oli õhus kuni viimaste lehekülgedeni.
Küsimus tekkis küll, et miks kurjategijat kinni võtma minnes vaid uurijatele helistati, mitte ei kutsutud kohale tavapatrulli? Patrullidel on samamoodi ju püstolid ja oskused pätte kinni püüda? See oli aga väike pisiasi, mis ei muutnud raamatut kuidagi halvemaks. Mul on väga hea meel, et see raamat minu enda raamaturiiulit kaunistab, sest tulevikus soovin seda kindlasti veel lugeda. Ja siis tervet sarja jutti, sest ajapikku unustad ikka muidu teatud faktid ära, mis eelmistes raamatutes kirjas on. Suurepärane raamat, mis teenis auga goodreadsis 5 punkti välja.
Raamatud ja kohv 