Ei iialgi ilma Murita

Ketlin Priilinn “Ei iialgi ilma Murita”

Raamat räägib loo kahest õnnetust orvuks jäänud õest, kes lastekodus elavad. Nende õnneks leidis neid üks suurepärane armastav paarike, kes neid mõlemaid endale soovivad lapsendada. Muidugi võtab kõik meeletu aja ning tüdrukud on pidevalt hirmul, et äkki läheb midagi halvasti. Lõpuks paistab päikeseline päev ja tüdrukud saavad oma uude koju. Varsti täidetakse ka nende suur unistus, milleks on kutsikas. Kutsika majja saabumisega saabuvad kahjuks ka probleemid ja kõigi omavahelised suhted lähevad üle nugade. Tüdrukute suurim hirm on kaotada oma unistute koer ning see kipub täide minema..

Olen lugenud mitmeid negatiivseid lugemiselamusi, kuid minule meeldis see raamat küll. Jah lihtne lugemine ja tõeline noortekas aga vahel on hea ka selliseid lihtsamaid lugusid lugeda. Elasin kaasa tüdrukutele ja sain aru ka nende hirmust koer kaotada. Lapsena on mõttemaailm hoopis teine ja lemmiklooma kaotus on ikka päris kohutav. Sealjuures ei ole vahet, kas loom hukub või saadetakse teise koju, sest sina oled temast ikkagi ilma.

Kas lastekodud on tänapäeval tõest nii mõnusad või on see kirjanduslik liialdus? Kui lastekodulaste elu tänasel päeval selline on, siis oleks ilmselt paljude laste elu lastekodus palju ilusam, kui päris kodudes ongi. Nii kurb, kui see ka ei ole, siis selline see tänapäeva reaalsus ju on..

Armastusega fännidelt

Ketlin Priilinn “Armastusega fännidelt” jäi mulle juhuslikult REaD raamatupoes näppu ja koju kaasa võtsin ta endaga vaid autori järgi, kuna Priilinn oskab üsna hästi sõnu ritta seada ning üsna imelisi raamatuid valmis kirjutada.

Raamat räägib loo 18-aastasest Lisannist, kes on pea pool oma elust tulihingeliselt fännanud ühte Rootsist pärit bändi. Kui Lisann ühel hetkel avastab, et tema lemmik bändil Dreambluel on tulemas üle aastate jälle üks maailmaturnee, plaanib ta kohe kontserdile minna ning ei kavatse leppida vaid ühe kontserdiga, vaid tema plaani mahub neid lausa 13 tükki. Nii pakibki Lisann peale keskkooli lõpetamist oma seljakoti ning asub mööda euroopat ringi rändama, et tulise fännina oma toetust avaldada ja 100% viimast võtta.

Lisann oli peategelasena üsna ära hellitatud olemisega naiivne neiu, kelle suur armastus bändi vastu muutus tasapisi juba maniakaalseks. Teisi vaatas kõõrdil silmadega, kuid aru ei saanud, et polnud karvavõrdki parem. Igapäevased varitsused hotellide juures ja lennujaamades ja vihastamised nende peale, kes ajapikku oma muusikaeelistust muutuma on hakanud. Üsna pubekalik ja ära hellitatud suhtumine.

Raamat ise oli aga taaskord mõnusalt ja ladusalt kirja pandud. Suurepärane, kuidas Ketlin on suutnud nii elavalt ette kujutada mingit bändi, nende laule ning kõiki liikmeid oma murede ja rõõmudega. Väga tore oli ka see, et raamat näitab noortele naiivitaridele, et isegi plaanitud reisil võib väga palju asju valesti minna ning alati peaks olemas olema plaan B. Kõigil ei pruugi minna nii hästi, nagu Lisannil läks ning välismaal pargipingil magada ei ole ka just kõige parem variant.

Maarjamäe kägu

7. Minu kõige uuem raamat. (Pidurdame ostuhimu! Raamat, mille ostsid raamatupoest (oksjonilt vms. kohast) viimasena. Kui jõuad enne lugemise lõpetamist uue raamatu osta, ei lähe see arvesse. Pead alustama uue raamatuga, et väljakutse teemat täita.)

Kuna viimati ma ostsin raamatuid REaD raamatupoest (LEMMIK!) ja neid tuli sealt minuga kaasa lausa 6, siis pidin nende seast ühe valima. Valituks osutus Ketlin Priilinn “Maarjamäe kägu” ja seda puhtalt autori järgi. Ketlin on suutnud mind nii mõnusalt üllatada, et ma haaran tema raamatud hea meelega riiulilt kaasa.

Maarjamäe kägu räägib loo 17. (peaaegu 18) aastasest Marja-Liisist. Olude sunnid kolisid nad perega Tartust Tallinna elama ja Marja-Liisi jaoks tundus see nagu maailmalõpp. Sõbrad jäid kõik Tartusse maha, uues koolis tal väga soojad suhted just teistega ei ole. Ainus lohutus on tema jaoks koer Tuks. Seda seniks, kuni Marja-Liis tutvub endast pisut vanema Martiniga.

Esmapilgul tundub, et raamat on kuidagi väga naiivselt kirja pandud. Seda seniks, kuni ennast samas vanuses meenutasin. Vanuse poolt peaaegu täiskasvanud aga mõistus on veel ebaküps ja kõik sääsed tunduvad olevat elevandid. Nii ka Marja-Liisi jaoks. Selle asemel, et küsida mis toimub, kahtlustab tema halvimat ja põgeneb ummisjalu. Raamat oligi naiivne aga sellised need peaaegu täiskasvanud kipuvadki tihtilugu olema, ehk siis asi oligi väga ehtne. Tihtilugu on noorsooromaanides peamiseks probleemiks minu silmis just see, et sõnakasutus ja käitumine ei vasta vanusele. Ketlin ise ütles, et see on tema silmis üks tema nõrgemaid teoseid. Mulle aga meeldis see raamat kõvasti rohkem, kui näiteks tema “Hirm pole tähtis”. Kui viimane läks peale lugemist uuele ringile, siis “Maarjamäe kägu” jääb kindlasti vähemalt esialgu mulle riiulisse.

Jenny Dahlgren

22. Eesti kirjaniku kriminull

Selle punktiga oli kohe selge, et siia alla läheb Ketlin Priilinn “Jenny Dahlgren”. Seda enam, et mul õnnestus see endale võita ja seda kaunistab Ketlini pühendus ja autogramm.

Jenny Dahlgren on Rebecca Lindebergi sarja 4. raamat. Raamatu alguses tapetakse noor naine, kelle taskust leitakse medaljon “Jenny Dahlgreni” nimega ning keda mitte keegi esialgu otsima ei hakka. Ajapikku selgub siiski tema tõeline nimi. Mida kaugemale uurimisega jõutakse, seda rohkem inimesi leiab oma kurva lõpu. Algab võidujooks ajaga ning ka viimast lõppu rase Rebecca üritab kaasa aidata, et külmevereline mõrvar kätte saada.

See on selle sarja kõige kaasahaaravam ja hirmsam raamat, ühtlasi meeldis mulle ka kõige enam. Pedofiilid, julmad mõrvarid, enesetapud, lisaks armastus ja uue elu sünd. Raamatut oli raske käest ära panna ja tekitas nii palju erinevaid emotsioone. See pani mind pisaraid valama, tekitas minus hirmujudinaid ja põnevust. Kõik oli nii hästi tasakaalus ja põnevus oli õhus kuni viimaste lehekülgedeni.

Küsimus tekkis küll, et miks kurjategijat kinni võtma minnes vaid uurijatele helistati, mitte ei kutsutud kohale tavapatrulli? Patrullidel on samamoodi ju püstolid ja oskused pätte kinni püüda? See oli aga väike pisiasi, mis ei muutnud raamatut kuidagi halvemaks. Mul on väga hea meel, et see raamat minu enda raamaturiiulit kaunistab, sest tulevikus soovin seda kindlasti veel lugeda. Ja siis tervet sarja jutti, sest ajapikku unustad ikka muidu teatud faktid ära, mis eelmistes raamatutes kirjas on. Suurepärane raamat, mis teenis auga goodreadsis 5 punkti välja.