Jüri v. Grauberg – Raamatud ja kohv

Jüri V. Grauberg “On vaja rääkida”

Raamat räägib loo perekond Diisweldtist. Georg Diisweldt on pensionieas üksinda elav isa, kes pole aastaid lastega suhelnud. Tema lapsed on Birgit ja Timo, kes elavad mõlemad oma elu. Birgit töötab Sekretärina Tallinnas ning Timo töötab Tartus ajalooõpetaja ning klassijuhatajana.

Raamatus rullub lahti kõigi kolme elu. Lisaks meenutab vanahärra Georg sujuvalt oma kunagist abikaasat Brigittet, kes reeturiks osutus ja neid kõiki hülgas ja venemaale pages. Birgit üritab ikka leida enda kõrvale väärilist kaaslast ja tööl vastu pidada. Timo päästab oma klassi õpilase, mis maksab talle aga lõppkokkuvõttes töökoha. Georgi tervis aga pole parimate killast ja keegi ei tea, kauaks tal veel elupäevi antud on. Kas perekond jõuab veel enne tema lahkumist kokku?

Raamatus on mitmeid erinevaid tegelasi ja liine, kõik aga jooksevad lõpuks ikka kokku. Lugemise teevad nauditavaks just inimlikud tegelaskujud, kellele on kerge kaasa elada ning kellega on võimalik end samastada. Birgiti ebameeldivad töökaaslased on väga tavalised igas kontoris. Armukadedad endised kaaslased ja vägivaldsed joodikperekonnad on ka paraku üsna tavalised tänapäeva ühiskonnas. Vanahärra Georgist oli aga lihtsalt väga kahju., et ta nii üksik on ja enda tervist aina õllekannu uputab. Reaalsuses on neid üksikuid vanakesi terve kodumaa täis.
Raamat pakkus taaskord palju emotsioone. Iga Georgi kirjutatud “Humoreski” peale sain mõnusalt itsitada. Timo ja Maile lugu pakkus parajalt põnevust ja raamatu lõpp tõi klombi kurku. Sellised kodumaised lihtsad lood on väga minu teetassike.

Peategelane Olle on noor mees, kelle arvates peab kõik õiglane olema. Seega kui tema ukse taha ilmub hirmunud naabritüdruk, ei kõhkle ta hetkegi ning palub tütarlapse tuppa ning pakub talle öömaja. Ka tütarlapse ema joomakaaslasele ei karda ta kohta kätte näidata, kui too tüdrukule kallale kipub. Koos saadetakse härra hoopis trellide taha. Kuna Olle jaoks peab kõik korras olema ka tööl ning ta on juhtumisi ka töökeskkonnavolinik, satub ta pahuksisse oma ülemustega ning tema elu tehakse raskeks. Vähemalt hirmunud tütarlapsest on tasapisi saanud talle tore kaaslane, kes teda raskel ajal nõu ja jõuga toetab.

Olle on otsene järg raamatule “Mate Hari”, kuigi neid annab vabalt ka eraldi lugeda. Raamatu keskmes on üsna tavalised igapäevased probleemid, millega inimesed peavad ikka rinda pistma. Vägivaldsed ja joomased tropid, hirmunud noored tütarlapsed, üle laipade minevad ülemused, kelle arvates peab kõik nende näpuvibutuse järgi käima.. Ja nagu ikka, kui üritad õigesti käituda, saad vastu pead. Ehk ükski heategu ei jää karistuseta ja alati tuleb leida selline töökoht, kus maailmapilt ühtib ülemuse omaga. Veelgi parem, kui ülemuseks on tõeline juht, mitte boss. (Juht juhib, boss vaid käsutab). Jüri raamatud on kõik sellised mõnusad ja kodumaised ning keskenduvadki igapäevastele probleemidele, mitte ei räägi ilusaid muinasjutte.

Kui rääkida aga kaanepildist siis mind kohutavalt häirib see kohvirõngas seal peal. Ma ise üritan raamatuid alati hästi hoida ja see rõngas riivab meeletult silma, kuigi on tegelikult vaid pilt. Teistpidi võttes tõmbabki raamat sellega ehk tähelepanu rohkem.