Üheksateist minutit

3. Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19 (2019. aasta auks!)
Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

Väikeses Sterlingi linnas leiab aset kohutav tragöödia, kui üks 11nda klassi poiss võtab kooli kaasa 4 erinevat relva ning kukub seal tulistama. Hukub 10 inimest, seal hulgas ja üks õpetaja. Vigastada saab lisaks veel 19. Osad rohkem, osad vähem. Poiss peetakse koha peal kinni ja viiakse kongi. Raamat lahkab rahulikus tempos minevikku ja olevikku, et jälile jõuda, mis noormehe nii kaugele viis.

Raamatu kaanel on kirjas Armastusromaan, sellest on asi küll nüüd kaugel. Raamat oli raske sisuga ja kuna hüples mineviku ja oleviku ning erinevate tegelaste vaatenurkade vahel, tuli rohkem keskenduda. Kerge ajaviiteraamatu alla ma seda kindlasti ka ei liigitaks.

19. minutit kestab minu jalutuskäik töölt koju..

Raamatus oli ka kergelt kummalisi lauseehitusi, kuid need otseselt häirima ei jäänud. Suurim viga, mis ma tähele panin, oli ilmselt kirjaniku enda süü. Ühel hetkel kirjutatakse, kuidas kooli võimla on maha lammutatud, natuke aega hiljem kõnnib detektiiv aga võimlasse sisse. Väike ebakõla, mis võib jääda kergelt ka tähelepanuta, minule jäi aga silma.
Raamat ise meeldis aga väga. Terve raamatu lugemise aja oli tugev sisetunne, et raamatu lõpus tuleb kindlasti veel mingi üllatus ja nii oligi. Koolikiusamine on raske teema ja Jodi on kogu loo väga ehedalt kirja pannud. Eestis on enamvähem sarnane raamat ju “Klass”, mis on samamoodi väga traagilise lõpuga ja raske.

“19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida.
Tennessee Titaanide finaalmängu piletid müüdi välja 19 minutiga. Üks situatsioonikomöödia kestab 19 minutit, miinus reklaamipausid. Nii palju aega kulub autoga Vermonti piirist Sterlingi linna, New Hampshire’i sõitmiseks.
19 minutiga jõuab tellitud pitsa sinu koju. Selle ajaga jõuad sa lugeda lapsele unejutu või lasta autol õli vahetada. Selle ajaga on võimalik jalutada poolteist kilomeetrit. Selle ajaga jõuab riide ääred palistada.
19 minutiga on võimalik maailm peatada või sellelt lihtsalt maha hüpata.
19 minutiga on võimalik kätte maksta.”

Soovimatu kassipoeg Sini

Lucy on sunnitud kolima uude linna, kus ta ei tea ega tunne mitte kedagi. Ta on alati unistanud kassist aga kui ta viimaks uues majas endale kassipoja saab, siis hakkab ta kassipoega vältima. Oma peas on ta välja mõelnud, et vanemate plaan oli kassi võttes see, et ta kiirelt oma vanad sõbrad unustaks. Nii oli õnnetu Lucy ise, kui ka väike kassipoeg, kes ei saanud aru, miks teda eemale tõrjutakse. Kui Lucy aga koolist uue sõbranna saab ja temaga kassipojast ja oma mõtetest räägib, saab ta lõpuks aru, et ei taha kassikesest loobuda. Koju jõudes on aga kassipoeg kadunud nagu vits vette…

Jätkuvalt jään oma arvamusele kindlaks. Holly Webb suudab kirjutada imehästi ja kõik raamatud on nii mõnusalt õpetlikud. Suurepärane kirjanik, kelle raamatuid me lapsega mõlemad jumaldame. Eriti armsaks muudavadki raamatud just need osad, kus kirjas loomakese enda mõtted ja tunded. Need lähevad otse südamesse.

Kaks pisarakiskujat

Holly Web on juba varasemalt mulle näidanud, et suudab ennast kirjutada inimeste hinge oma lugudega ja seda ka täiskasvanute puhul. Pisaraid kiskuvad, kurvad ja südamlikud lood loomadest. Seega ma ei kõhelnud ka, kui nägin raamatukogus uute raamatute seas kaht Holly uut raamatut.

“Ihuüksi jäänud Alfie” räägib loo väikesest kutsikast Alfiest, kes võetakse peretütar Eviele lemmikuks, kuid kes jääb üleliigseks, kui Evie endale väikese venna saab. Alfie viiakse varjupaika uut kodu ootama. Evie pere saab oma veast aru aga kas Alfie on veel varjupaigas ootel, või on juba uue kodu leidnud?

“Tuisus eksinud” on järg raamatule “Lumes eksinud”. Peategelaseks on väike kassipoeg Tups, kes on ennast uues kodus mõnusasti sisse seadnud. Kui ta saab endale kassiluugi ja võimaluse oma soovi järgi aias käia, ei oska ta esialgu kartagi, et ta ühel hetkel võib ära eksida. Paraku nii aga juhtub, kui väljas tuiskab ja ta suunataju kaotab. Ta eksib ära metsa majajäetud majja ning leiab sealt eest ühe külmunud näljase kassibeebi, kelle elu pärast Tups asub võitlema.

Mõlemad raamatud on väga lihtsalt ja arusaadavalt kirja pandud, kuid teemad on väga kurvad ja südamlikud. Ometigi nii igapäevased. See ongi just see, mis raamatu eriti kurvaks ja pisarakiskujaks muudab. Igal juhul nii minu, kui mu 5a lapse suured lemmikud. Ootame nüüd kahte järgmist osa raamatukokku.