Vennad Lõvisüdamed ja Röövlitütar Ronja

35. Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest
Astrid Lindgren “Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja” Eesti raamat , 368lk 
( 2018 aasta 4. Raamat, mille said raamatuvahetusest, ostsid kasutatuna või said kusagilt tasuta. )

Ma olen Vennad Lõvisüdamed raamatut kunagi lugenud, kuid Röövlitütar Ronja on küll paraku varasemalt lugemata jäänud. Nüüd võtsin siis ette ja lugesin nad läbi. Mäletan, et kunagi lugedes ajas “Vennad Lõvisüdamed” mind kohutavalt nutma, seetõttu olin uuesti lugemist ka edasi lükanud. Sel korral see mind üllatuslikult nutma ei pannudki. Tegi küll kurvaks ja kurjaks, kuid vaatasin ja lugesin seda raamatut ilmselt sellel korral teise pilguga. 

Röövlitütar Ronja tegi mind isegi emotsionaalsemaks. Ronja oli nii hella südame ja ausa meelega, et mul hakkas temast lihtsalt väga kahju. Isa tundus aga tõeline türann, kellele oleks tahtnud ise natukene mõistust pähe raputada. Alati ei ole veri paksem kui vesi ja see raamat oli üsna ehtne näide sellest. Peale lugemist vaatasin ka Röövlitütar Ronja kunagise vabaõhuetenduse ära ja see oli lihtsalt suurepärane, soovitan teistelegi.

Lõppkokkuvõttes võib asja kokku võtta nii, et Lindgren on Lindgren, Tema lastest rääkiva lood on alati nii toredad ja südamlikud, et raske on neid mitte armastada.

Annie M.G. Schmidt

Annie M.G. Schmidti “Miisu” olen ma lapsepõlves läbi lugenud aga ei mäletanud sellest suurt midagi. Tahtsin seda ammu uuesti lugeda, seega otsustasin lõpuks selle raamatukogust kaasa haarata.

Tibbe on tagasihoidlik ajakirjanik ning suur kassiarmastaja. Enamus tema artiklid räägivad kassidest. Ühel hetkel kutsutakse ta bossi ette ja see annab valida, kas hakkab kirjutama asjalikke uudiseid või peab leidma uue töö. Tibbe annab mõttes juba alla aga siis satub tema ellu kummaline Preili Miisu, kes väidab, et oli eelnevalt kass ja muutus imelikul kombel tütarlapseks. Miisu jääb Tibbe juurde elama ning kuna ta suudab suhelda kassidega ning neid on linnas tõesti palju, suudab ta Tibbele tuua uskumatuid uudislugusid ning päästab sellega Tibbe naha.

Raamat oli tore ja lastepärane. Pigem uuesti ei loeks, on tõesti mõeldud pigem kooliealistele lastele, kui täiskasvanutele. Lastele selline fantaasia sobib, minu jaoks jäi natuke liiga lapselikuks. Kuigi ma tegelikult olen üsna lapsemeelne ja armastan osasid lasteraamatuid väga. Raamatu kohta ei ütle iseenesest ühtegi halba sõna aga lihtsalt ei olnud niiväga minu teetassike.

32. Lasteraamat, mida lugesid 1. korda alles täiskasvanuna (NB! Eeldab seda, et raamat oli sinu lapsepõlves juba eesti keeles olemas!)
Selle punkti alla otsustasin lugeda Annie M.G. Schmidti “Viplala ja Aabeli lood”.  Imelikul kombel selle raamatu lugemiseni polnud ma senimaani  jõudnud, kuigi mõelnud olin sellele küll.

Raamat koosneb lausa kolmest eraldi osast. Esiteks Viplala esimene raamat. Teiseks Viplala teine raamat. Kolmandaks siis Aabeli lood.
Viplala on üks väike pöialpoisimõõtu mehike, kes armastab kõike ja kõiki ära võluda, ise nimetab seda aga tinistamiseks. Küll tinistab ta inimesi ja loomi kivikujudeks, küll väikesteks enda mõõtu miniinimesteks, küll aga hoopis loomadeks ja lindudeks. Seal kus on Viplala, seal juhtub alati palju viperusi ja uskumatuid asju.
Ka Aabeliga juhtub uskumatuid asju. Küll suudab ta liftiga ümbermaailmareisile põrutada, küll mustkunstnikule abiks olles inimese ära kaotada, küll kogemata varaste tagant varastatud kraami piistu panna.

Annie käekiri on üsna ühesugune. Toredad lastelood, pakatavad fantaasiarikkusest. Samas jällegi mulle täiskasvanuna niiväga naudingut ei paku. Väga tore on lugeda küll aga hinge just oluliselt ei kosuta. Vahelduse mõttes siiski oli tore lugeda.