Carlos Ruiz Zafon

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse: Ma ei tea, mis raamatu see oli, aga selle kaanel oli mingi maja. 
Oli vist väike maja… või tegelikult üsna suur maja! 
Ühesõnaga maja pilt. Ei, midagi muud ma sellest raamatust ei mäleta. 

Kui ma seda teemat nägin, siis mõtlesin kohe “Marina” peale. Olin ammu Carlos Ruiz Zafoni raamatuid raamatukogus piilunud aga senimaani jäid need minust siiski riiulile. Kuna selle teema alla sobis “Marina” aga valatult, haarasin mõlemad raamatukogust endaga lõpuks kaasa.

Raamatu tegevus toimub Barcelona tänavatel ning loo keskmes on 15. aastane internaatkooli poiss Oskar. Noormees kasutab iga võimalust internaatkoolist pääsemiseks ja veedab kõik vabad tunnid mööda tänavaid luusides. Kuniks ühel päeval satub ta kokku Marina ja tema kurbliku isaga, kellest saavad Oskarile nagu uus pere. Oskar on Marinast võlutud ja on iga vaba hetke temaga koos. Ühel hetkel põnevust otsides hakkavad nad vanal surnuaial jälitama looritatud naist, see aga vallandab kohutava sündmuste ahela ning paneb noorte elu tõsiselt ohtu.

Oh, kuidas see raamat võlus mind. Mitte isegi niivõrd oma sisu, kui sõnakasutuse poolest. Raamat kõlas nii luuleliselt ja kaunilt, need read olid omaette kunstiteos. Raamatu sisu oli müstiline, kuid samas ka põnevust ja hirmu tekitav. Ja kurb, oh kui kurb. Alguses võttis pisut aega, et suudaks raamatu “sisse minna”. Read on küll luulelised aga pisut raske oli järge pidada. Mingist hetkest hakkas asi ladusamalt minema ja lehed lausa sulasid käes.

Mingid kohad jäid pisut segaseks ja tundusid liiga müstilised. Ma üldiselt eelistan pisut reaalsemaid raamatuid, mitte nii müstika valdkonda kuuluvaid teoseid. Aga Marina meeldis mulle ja meeldis kohe väga. Märkimata ei saa jätta ka seda imeilusat raamatukaant – nagu muinasjutt!

19. Raamat, mille pealkirjas on mainitud meest
Selle teema alla oli hea sokutada kohe Carlos Ruiz Zafon “Uduprints”, mille ma koos “Marinaga” raamatukogust kaasa haarasin.

On aasta 1943 ja parasjagu möllab maailmas sõda. 13. aastase Maxi isa tahab pere sõja eest ohutusse kohta viia ning nad kolivad väikesesse rannikulinna. Nende uueks koduks saab aastaid tühjana seisnud suur maja otse rannal. Nad ei oska aga aimatagi veel, milliseid saladusi see maja endas peidab. Max leiab endale uue sõbra ning tänu temale hakkavad saladused vaikselt lahti kooruma. Noored aga ei oska aimatagi, millised mustad jõud neid jälitavad ning seda vaid ühe lolli lubaduse pärast, mis aastaid tagasi sai antud.

Raamat oli taaskord väga kauni ja luulelise sõnakasutusega ning read lausa lendasid silme ees. Kaunis rannikulinn oma maaliliste randade ja väikeste majakestega tekkis nii ehtsalt silme ette. Hakkasin Maxile kaasa elama ja lootsin lõpuni, et kõik läheb veel hästi. Viimane lõpp kiskus väga pingeliseks ära ja raske oli raamatut käest panna. Raamat sisaldas jällegi väga palju müstilisi elemente ja seletamatuid nähtusi. Jätkuvalt see žanr ei ole minu teetassike, kuid raamatu sõnakasutus võlus mind taas jäägitult. Ja see kaanepilt.. kas ma pean üldse siia midagi lisama? IMELINE!!!

Kuigi see žanr ei ole mulle väga mokka mööda, siis sama kirjaniku raamatuid haaraksin riiulilt siiski hea meelega veel. Just selle kauni sõnakasutuse tõttu, mida ta kasutab. Selliseid kirjanikke pole just palju, kes seda kunsti nii hästi valdavad.