Mõrtsuka jahil

Monika Rahuoja-Vidman “Mõrtsuka jahil”
Trükikoda Auratrükk, 144lk

Raamatu alguses leitakse noore naise surnukeha, kes on üsna võikal viisil oma korteris tapetud. Sellele järgneb kahe politseiuurija jaht mõrvarile.

Raamatu algus oli minu jaoks väga häiriv. Seda mitte sisu poolest otseselt, vaid raamatus on lihtsalt vigu nagu sigu. Tähed puudu, tähed üle, valed tähed. Ja muidugi see, kuidas üks lause on miljoni komaga kilomeetriseks tehtud. Selline tunne nagu raamat oleks telefonis kiiruga kokku klopsitud. Hiljem need enam nii ei häirinud. Ei oska öelda, kas läksin sujuvalt lõpuks vigadest üle või oli neid hiljem lihtsalt vähem. Keskendusin igal juhul sisule.

Iseenesest lugu lihtsakoeline ja lihtne lugeda. Kuigi tegemist on võika krimiga, siis sellist õõvastavat tunnet ei kogenud, nagu mõne teise raamatuga. Sisse oli toodud vägivaldne mees, kes ähvardustega naist enda lõa otsas hoiab. Lisaks ka kättemaks seksivideo läbi. Annavad raamatule veidi rohkem sisu. Tegelaskujud üsna ühekülgsed ja seega ei teki väga kaasaelamise momenti. Ilmselt kõige parem osa raamatust on ligitõmbav kaas, mis küll kuidagi ei seostu mulle raamatu endaga.

On vaja rääkida

Jüri V. Grauberg “On vaja rääkida”

Raamat räägib loo perekond Diisweldtist. Georg Diisweldt on pensionieas üksinda elav isa, kes pole aastaid lastega suhelnud. Tema lapsed on Birgit ja Timo, kes elavad mõlemad oma elu. Birgit töötab Sekretärina Tallinnas ning Timo töötab Tartus ajalooõpetaja ning klassijuhatajana.

Raamatus rullub lahti kõigi kolme elu. Lisaks meenutab vanahärra Georg sujuvalt oma kunagist abikaasat Brigittet, kes reeturiks osutus ja neid kõiki hülgas ja venemaale pages. Birgit üritab ikka leida enda kõrvale väärilist kaaslast ja tööl vastu pidada. Timo päästab oma klassi õpilase, mis maksab talle aga lõppkokkuvõttes töökoha. Georgi tervis aga pole parimate killast ja keegi ei tea, kauaks tal veel elupäevi antud on. Kas perekond jõuab veel enne tema lahkumist kokku?

Raamatus on mitmeid erinevaid tegelasi ja liine, kõik aga jooksevad lõpuks ikka kokku. Lugemise teevad nauditavaks just inimlikud tegelaskujud, kellele on kerge kaasa elada ning kellega on võimalik end samastada. Birgiti ebameeldivad töökaaslased on väga tavalised igas kontoris. Armukadedad endised kaaslased ja vägivaldsed joodikperekonnad on ka paraku üsna tavalised tänapäeva ühiskonnas. Vanahärra Georgist oli aga lihtsalt väga kahju., et ta nii üksik on ja enda tervist aina õllekannu uputab. Reaalsuses on neid üksikuid vanakesi terve kodumaa täis.
Raamat pakkus taaskord palju emotsioone. Iga Georgi kirjutatud “Humoreski” peale sain mõnusalt itsitada. Timo ja Maile lugu pakkus parajalt põnevust ja raamatu lõpp tõi klombi kurku. Sellised kodumaised lihtsad lood on väga minu teetassike.

Hunt lambanahas

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse: Selle raamatu kaanel oli hunt! Eesti rahvusloom hunt. Aga ma ei tea, millest see raamat rääkis. Võibolla huntidest? Aga äkki oli see kaanehunt seal lihtsalt niisama, ilu pärast…

Esialgu jooksis peast läbi mõte, et ehk sobib siia Valgekihv. Kui aga soovitusi vaatasin, jäi pilk pidama Monika Rahuoja-Vidman teosel “Hunt lambanahas”. Teadsin, et olen seda meie raamatukogus näinud ja kuna omasid tuleks ikka toetada, haarasingi selle raamatu järgmisel korral raamatukogust kaasa.

Filip sai ootamatult kaela süüdistuse, nagu ta oleks oma elukaaslase pool aastat varem vägistanud. Kui ta süüdistuse alt vabastatakse ning kongist välja pääseb, läheb ta elu edasi ilma Annikata. Pool aastat hiljem saab ta ootamatult teada, et tema eks Annika läks juba kuid tagasi Kreetal jäljetult kaduma. Ta kutsub appi tuttava eradetektiivi ning põrutab Kreetale naise jälgi ajama. Ta ei oska uneski näha, mis teda seal aga ees ootab.

Iseenesest üsna kerge ja põnev lugemine, kuigi minu jaoks jäi lõpp väga poolikuks ja nii mõnegi koha oleks võinud pikemalt välja kirjutada. Ja vigu nagu sigu, teatud asjad torkavad kohe eriti silma. Näiteks kelleGIGA on viga, mida esineb nii palju igal pool ja mida raamatus siiski olla ei tohiks. Ajaviitekirjandusega on tegemist aga siiski toreda teosega ning päris maha visatud ajaks ma seda ka ei nimetaks. Kreeta kirjeldused meeldisid väga ning põneviku elemente oli sisse toodud väga mitmeid. Tahaks aga loota, et selliseid hullumeelseid naisi nii palju ka ilmas ei ole, nagu raamatus välja oli toodud. Peab ikka väga katkine inimene olema, et suurest vihast teisele valesüüdistusi kaela hakata loopima.