Leskede klubi

Eha Veem “Leskede klubi. Armulauamõrv” sattus mulle pihku tänu meie armsale raamatukogujuhatajale. Pool tema pere oli seda just lugenud ja soovitas mullegi, pidi olema väga mõnusasti kirja pandud teos.

Ühes väikeses Eestimaa külakeses on krapsakad leskedest pensionärid loonud oma “Leskede klubi”. Kui osad neist kohaliku laagriga ühinevad ja seal jõhker mõrv aset leiab, saavad pensionärid tükiks ajaks tegevust ja üritavad jälile jõuda, kes nende väikese külakese rahu rikkuda julges ja sellise kohutava teoga hakkama sai. Ajapikku hakkavad välja tulema nii mõnedki koledad saladused, mida on aastaid kiivalt varjatud.

Tegemist oli ühe mõnusa ja kerge krimilooga, mille peategelased mõjusid kuidagi muhedalt. Elan ise maal ja seega sellised mutikesed tulid nii ehedalt mulle silme ette. Just sellised tragid ja nutikad võiksidki kõik pensionärid olla, oleks nende enda elu ka palju lõbusam.

Mõnus oli lugeda ka seda, kuidas kaks leseks jäänud pensionäri teineteist hoiavad ja toetavad, kuigi otseselt koos ei ole. Aga alati on oluline, et keegi ikka selja taga seisab ja on keegi, kellele kindel olla ja toetuda raskel hetkel. Või kellelt nõu küsida, kui on keeruline olukord. Ilmselgelt mõrv oli keeruline olukord.

Kõik laagrilised olid aga nii erinevad inimtüübid, kuid väga ehedalt välja toodud. Tüüpiline teismeline, kes peab ennast maailmanabaks ning kelle arust kõik talle liiga teevad. Tüüpiline rikas vuhva, kelle arvates kõik see totter on. Ja loomulikult need, kes kõike väga tõsiselt võtavad ja kõike suure innuga kaasa teevad. Raamat oli nii ladusalt kirja pandud, et film hakkas väga sujuvalt silme ees jooksma.

Raamatule on kirjutatud ka järg, haaran selle suurima rõõmuga pihku ja loen läbi. Kindlasti on see sama mõnus lugemiselamus.