Väike Prints

Aprilli kuu nutika raamatukoguhoidja teemaks oli teos, mis räägib kuningatest, kuningannadest, printsidest, printsessidest või üleüldiselt kuningakodadest. Otsustasin selle teema alla haarata Antoine De Saint-Exupéry “Väike Prints”.

Mul on selline tunne, nagu ma oleks viimane inimene maamunal, kes selle raamatu pihku haarab. Polnud siiamaani seda lugenud ja oli selline tunne, nagu ma oleksin millestki väga suurest ilma jäänud. Ja nüüd olen ma segaduses. Kas oli raamat liiga üles habitud, või olen mina selle raamatu jaoks liiga loll. Jah on sügavamad mõttes raamatus peidus aga ma ei näinud selles raamatus midagi sellist, et tahaks seda raamatut kordi ja kordi uuesti lugeda ja ahhetada, et seda peab iga inimene kord elus lugema. Tore ja südamlik lugu aga see on ka kõik. Holly Webi lasteraamatud lähevad mulle isiklikult näiteks palju rohkem hinge. Samamoodi ka “Hobune Henry unenägu”. Samas ega inimesed ongi kõik erinevad ja ei saagi eeladada, et kõigile samad raamatud sobivad. Ma olen varasemaltki mitmeid kordi päris valusalt pettunud. Ei tohi teiste soovitusi nii väga vist kuulda võtta.

Tore on, et kätte haarasin ja läbi lugesin aga kahjuks teiste vaimustust jagada ei suuda.

Lemmik lause raamatust oli : “Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.” 

Leskede klubi

Eha Veem “Leskede klubi. Armulauamõrv” sattus mulle pihku tänu meie armsale raamatukogujuhatajale. Pool tema pere oli seda just lugenud ja soovitas mullegi, pidi olema väga mõnusasti kirja pandud teos.

Ühes väikeses Eestimaa külakeses on krapsakad leskedest pensionärid loonud oma “Leskede klubi”. Kui osad neist kohaliku laagriga ühinevad ja seal jõhker mõrv aset leiab, saavad pensionärid tükiks ajaks tegevust ja üritavad jälile jõuda, kes nende väikese külakese rahu rikkuda julges ja sellise kohutava teoga hakkama sai. Ajapikku hakkavad välja tulema nii mõnedki koledad saladused, mida on aastaid kiivalt varjatud.

Tegemist oli ühe mõnusa ja kerge krimilooga, mille peategelased mõjusid kuidagi muhedalt. Elan ise maal ja seega sellised mutikesed tulid nii ehedalt mulle silme ette. Just sellised tragid ja nutikad võiksidki kõik pensionärid olla, oleks nende enda elu ka palju lõbusam.

Mõnus oli lugeda ka seda, kuidas kaks leseks jäänud pensionäri teineteist hoiavad ja toetavad, kuigi otseselt koos ei ole. Aga alati on oluline, et keegi ikka selja taga seisab ja on keegi, kellele kindel olla ja toetuda raskel hetkel. Või kellelt nõu küsida, kui on keeruline olukord. Ilmselgelt mõrv oli keeruline olukord.

Kõik laagrilised olid aga nii erinevad inimtüübid, kuid väga ehedalt välja toodud. Tüüpiline teismeline, kes peab ennast maailmanabaks ning kelle arust kõik talle liiga teevad. Tüüpiline rikas vuhva, kelle arvates kõik see totter on. Ja loomulikult need, kes kõike väga tõsiselt võtavad ja kõike suure innuga kaasa teevad. Raamat oli nii ladusalt kirja pandud, et film hakkas väga sujuvalt silme ees jooksma.

Raamatule on kirjutatud ka järg, haaran selle suurima rõõmuga pihku ja loen läbi. Kindlasti on see sama mõnus lugemiselamus.

#Helios10

Helios kirjastus sai 10 aastaseks, siinkohal suured õnnesoovid neile ja tulgu neid aastaid veel palju!

Aprillis jõudsin lugeda 2 Heliose kirjastuse raamatut, mõlemad pärit mu enda kodusest riiulist ning mõlemad meeldisid mulle üllatavalt palju.

24. Raamat, milles on pühendus (Raamatus võib olla käsitsi kirjutatud pühendus (teile endale või kellelegi teisele) ja võib olla ka autori pühendus oma lähedastele, nii nagu on paljudes raamatutes.)
Selle teema alla sobitus ideaalselt Martin Pistorius “Nähtamatu poiss” . Raamatu pühendas ta oma naisele järgmiste sõnadega:
Minu naisele Joannale,
kes kuulab mu hinge sosinaid
ja armastab mind sellisena, nagu olen.

Raamat räägib autorist endast ning tema võitlusest raske haigusega, mis teda “elavaks surnuks” muutis. Ta haigestus 12-aastaselt ja oli 1,5 aastat hiljem tumm ja ratastoolis. Haigus muutis teda juurviljaks ning ta ei suutnud kuidagi selgeks teha oma lähedastele ja arstidele, et tema mõistus on siiski töökorras. Ta oli vangis omaenese kehas ja seda pikki aastaid. Martini õnneks hakkas aga üks terapeud kahtlustama, et Martini mõistus töötab ning aitas tal uuringutele saada. Tänu sellele hakkas Martini elu kardinaalselt muutuma ning ta sai taaskord elama hakata ning teistega suhelda.

See raamat läks väga hinge. Kohutav on mõelda, et peaks ise sedasi elama ja ei suudaks kellelegi märku anda, et su mõistus töötab ja see passimine ajab lihtsalt hulluks. Kui palju võib tegelikult maailmas leiduda veel Martini suguseid “Imesid”, kes tegelikult oleksid väikese abiga väga paljuks enamaks võimelised. Ja tema kirjeldused sellest, kuidas teda hooldusõdede poolt koheldi olid kohutavad. Elasin Martini loole väga kaasa ja tundsin tema üle siirast hea meelt, et ta endale lõpuks armastava naise leidis. Poetasin nii mõnegi pisara.

Peale raamatu lõpetamist otsisin internetist infot Martini kohta, et veenduda kuidas tal tänasel päeval läheb. Kui suur oli minu rõõm, kui nägin, et temast on saanud imearmsa poisi isa ning nad on Joannaga jätkuvalt õnnelikud. Poleks uskunud, et suudan võhivõõra pärast nii suurt rõõmu tunda aga nii see on, soovin talle tulevikuks ainult head!

Grady Hendrix “Horrorstör” on juba pikka aega oodanud riiulis oma korda. Raamatu kaas ja kokkuvõte tundusid nii kutsuvad aga samas ka veidi hirmutavad. Just see “kataloogi” teema ajas hirmu naha vahele, et äkki on tegemist tõeliselt tüütu ajaröövliga, mis hakkab venima.

Raamatu tegevus toimub peamiselt ööpäeva jooksul ameerikas ühes mööblipoes, mis meenutab meile kõigile teada tuntud Ikea poodi. Poes toimuvad öösiti kummalised asjad ning seega korraldatakse salajane missioon, et jälile jõuda, kes neid sigadusi korraldab. Lahti läheb tõeline kummitusjaht ja võitlus elu pärast. Ellu jäävad vaid tugevamad.

See raamat oli minu jaoks tõeline üllatus. Ma ootasin midagi muud, ootasin ehk mingit mõrvalugu aga mitte seda, mida ma reaalis lugesin. Ühte pidi see raamat mulle väga meeldis. Sujuv ja kiire lugemine ja lõpp läks eriti ludinal, sest tahtsin teada mis edasi saab. Samas ma ootasin hoopis teistsugust lahendust, mitte sellist ulmelist kummituslugu. Väga ebaloogiliseks kiskus asi lõpuks ja nii mõnedki vasturääkivused olid. Samas lõppkokkuvõttes raamatu lugemist ei kahetse ja vahelduse mõttes oli päris mõnus sellist õudukat lugeda.

Ikka veel kummitab

Pilt võetud osta.ee lehelt, kuna unustasin ise pildistada.

Arvasin esialgu, et tegemist on Edgar Valteri “Ahhaa kummitab” raamatu järjega. Tegelikult on “Ikka veel kummitab” kogumik, mis koosneb kolmest osast, esimene neist on “Ahhaa kummitab”. Ehk kellel plaanis lugeda, siis eraldi pole mõtet neid raamatuid võtta.

Tegemist on ühe tõeliselt toreda lasteraamatuga, mille peategelasteks on kunstnik Kukkel ja väike kummitus Kummi. Teises osas ilmuvad pildile ka Kummi õde ja vanaema. Nalja saab palju, kuigi kohati tundus minu jaoks laste jaoks pisut liiga kõhe. Samas lapsed mõistavad kõike nagunii teisiti ja minu viiene hirmu tundma ei hakanud.

Edgar Valteril on ilmselgelt suurepärane oskus luua mõnus muinasjutuline maailm, kuhu on tore eksida nii suurtel, kui ka väikestel raamatusõpradel. Tema raamatuid julgen soovitada küll. Eelistame eestimaist!

Kaks pisarakiskujat

Holly Web on juba varasemalt mulle näidanud, et suudab ennast kirjutada inimeste hinge oma lugudega ja seda ka täiskasvanute puhul. Pisaraid kiskuvad, kurvad ja südamlikud lood loomadest. Seega ma ei kõhelnud ka, kui nägin raamatukogus uute raamatute seas kaht Holly uut raamatut.

“Ihuüksi jäänud Alfie” räägib loo väikesest kutsikast Alfiest, kes võetakse peretütar Eviele lemmikuks, kuid kes jääb üleliigseks, kui Evie endale väikese venna saab. Alfie viiakse varjupaika uut kodu ootama. Evie pere saab oma veast aru aga kas Alfie on veel varjupaigas ootel, või on juba uue kodu leidnud?

“Tuisus eksinud” on järg raamatule “Lumes eksinud”. Peategelaseks on väike kassipoeg Tups, kes on ennast uues kodus mõnusasti sisse seadnud. Kui ta saab endale kassiluugi ja võimaluse oma soovi järgi aias käia, ei oska ta esialgu kartagi, et ta ühel hetkel võib ära eksida. Paraku nii aga juhtub, kui väljas tuiskab ja ta suunataju kaotab. Ta eksib ära metsa majajäetud majja ning leiab sealt eest ühe külmunud näljase kassibeebi, kelle elu pärast Tups asub võitlema.

Mõlemad raamatud on väga lihtsalt ja arusaadavalt kirja pandud, kuid teemad on väga kurvad ja südamlikud. Ometigi nii igapäevased. See ongi just see, mis raamatu eriti kurvaks ja pisarakiskujaks muudab. Igal juhul nii minu, kui mu 5a lapse suured lemmikud. Ootame nüüd kahte järgmist osa raamatukokku.

Jojo Moyes

8. 100% naistele! (Armastusromaanid, toitumise- ja elustiilipiiblid, raamatud naiste väljakutsetest ja katsumustest läbi ajaloo jne.) Jojo Moyes “Mina enne sind” Kirjastus Kunst, 408lk
Louisa Clark on aastaid töötanud väikeses kohvikus ettekandjana. Kui kohvik päeva pealt suletakse ja Lou tööta jääb, satub ta läbi töötukassa hooldama ratastooli jäänud noort meest Willi. Tema ülesanne on Willi lõbustada ja üritada temasse elurõõmu süstida. Louisa ei oska ette nähagi seda, kui palju see töökoht tema enda elu ja mõttemaailma muudab.

18. Raamat sõbra või sõbranna riiulist Jojo Moyes “Pärast sind” Kirjastus Kunst, 350lk
Peale Willi surma on Louisa väga löödud ja ei suuda kuidagi endaga rahu teha. Kuigi ta reisis peale Willi surma veidi mööda euroopat ringi ja elab nüüd üksinda Londonis oma korteris. Kui temaga õnnetus juhtub ja ta oma maja katuselt alla kukub, arvatakse, et ta üritas teha enesetappu. Ta viiakse taastumiseks vanemate juurde ja saab koju Londonisse tagasi vaid juhul, kui lubab liituda leinagrupiga. Tänu leinagrupile saab ta tuttavaks Kiirabi-Samiga, kes aitas teda peale alla kukkumist kokku lappida, Lou elu keeratakse taas pea peale. Veel hullemaks muutub olukord seetõttu, et Lou ukse taha ilmub Willi teismeline tütar, kes palub tema abi.

17. Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid – Jojo Moyes “Ikka mina”
Kirjastus Kunst, 426lk

Louisa võtab vastu töö New Yorgis, temast saab kõrgklassi perekonnas naispoole assistent. Tema elu koosneb üritustest, telefonikõnedest, planeerimisest ja pidevatest limusiinisõitudest. Inglismaale jäi teda ootama Sam, kellega on Louisal raske leida ühist aega, et suhelda. Tasapisi hakkab aga kõik kiiva kiskuma. Sami külaskäik ei sarnane pooltki sellele, mida Lou ette kujutas. Lou jõulupuhkus inglismaal päädib aga Sami ja Lou lahku minekuga. Tagasi New Yorki jõudes leiab Lou lohutust Joshis, kes meenutab talle kohutavalt Willi. Ootamatult saab Lou aga kaela valesüüdistuse ning vallandatakse päeva pealt töölt. Lou tahab juba pileti tagasi kodumaale muretseda, kuid tema õnneks laabub siiski kõik ning ta leiab endale uue eluaseme ning töö. Lou leiab endale sõbra ühes vanemas daamis, kes nii mõndagi talle õpetab ning tänu kellele Lou lõpuks enda eest seisma hakkab.

Olin kahte esimest osa juba paar aastat tagasi lugenud aga kui kolmas osa meie toredasse raamatukokku ilmus, haarasin ka esimesed kaks enne pihku. Õige otsus, sest paljud detailid ei olnud enam nii täpselt meeles ja nüüd jutti lugedes oli koguaeg film silme ees ja midagi ei jäänud arusaamatuks.

Neist kõige parem ja hinge minevam on jätkuvalt esimene osa. Kuigi ka teised kaks poevad hinge ja panevad pisarad voolama. Igas osas on keegi, kes Louisat suudab mõjutada ja talle elutarkuseid õpetada. Esimeses osas Will, kes Louisale nii palju tarkust jagab ning ennast Lou mällu igaveseks talletab. Teises osas Lily, kes on nii Willi moodi ja tänu kellele Lou lapsevanemaks olemist õpib. Kolmandas osas aga Margot De Witt, tänu kellele Lou säilitab iseenda ja suudab lõpuks mõista, mida ta elult tahab.

Tore üllatus oli see, et kolmandas osas oli ka eestlaseid mainitud. Esialgu arvasin juba, et kas tegemist on ehk tõlkimisel tehtud muudatusega aga ei, originaalis oli niisamuti. Isegi, kui see pole positiivses võtmes kirjutatud, siis ikka tore lugeda välismaiste raamatute lehtedelt midagigi eesti või eestlaste kohta, seega ei ole me täiesti tundmatud.

Igaljuhul on tegemist sellise raamatusarjaga, mis jääb pikaks ajaks kummitama ning mida tahaks aegajalt ikka ja jälle üle lugeda. Tean, et paljud ei loe raamatuid üle ühe korra aga minule meeldib väga raamatuid üle lugeda, kui see mulle varasemalt meeldinud on. Esimesel korral ahmid sisse, edaspidi naudid juba rahulikumalt. Ja iga kord leiad lehtedelt ikka mõne uudse asja, mida ei mäletanud või mis jäi varasemalt kahe silma vahele.

Jagatud suvi

Ene Sepp “Jagatud suvi” räägib loo teismelisest Sigridist, kes armastab üle kõige hobustega ratsutada ning veedab pea kõik vaba aja tallis. Tal ei ole küll oma isiklikku hobust, kuid tallis on kõigil välja kujunenud siiski oma hobused, kellega ratsutamas käiakse ning kelle eest hoolt kantakse. Sigrid jõuab juba kätte jõudnud suvevaheaja pärast rõõmustada, kui saab teada, et nende talli tuleb uus ratsutaja ning ta peab temaga Mileedit jagama hakkama. Ajapikku hakkab Sigridile tunduma, et hakkab lisaks hobusele kaotama uuele ratsutajale ka oma sõpru. Suvi tõotab tulla nukker.

See oli esimene Ene raamat, mis ei lõppenud suure pauguga vaid tasa ja targu. St ei oodanudki ees suured muutused ja lõpp oli üsna aimatav. Samas oli siiski mõnus lugemiselamus. Ainult et Sigrid jättis mulle kohutava mulje, kuidas saab üks neiu niivõrd kiuslik ja õel olla. Muidugi võib asi meele mõruks ajaga aga teist järjepidevalt terroriseerida on ka ikka inetu. Seda enam, et lõppkokkuvõttes oli tal endal sellest kõigest ka üsna palju kasu ning õppis juurde palju uut. Üsna ehtne puberteetlik käitumine ja olek, ehk tegelikult on Ene suutnud üsna täpselt ühe hullumeelse hormoonide käes vaevleva puberteediku oleku suurepäraselt kirja panna.

Armastusega fännidelt

Ketlin Priilinn “Armastusega fännidelt” jäi mulle juhuslikult REaD raamatupoes näppu ja koju kaasa võtsin ta endaga vaid autori järgi, kuna Priilinn oskab üsna hästi sõnu ritta seada ning üsna imelisi raamatuid valmis kirjutada.

Raamat räägib loo 18-aastasest Lisannist, kes on pea pool oma elust tulihingeliselt fännanud ühte Rootsist pärit bändi. Kui Lisann ühel hetkel avastab, et tema lemmik bändil Dreambluel on tulemas üle aastate jälle üks maailmaturnee, plaanib ta kohe kontserdile minna ning ei kavatse leppida vaid ühe kontserdiga, vaid tema plaani mahub neid lausa 13 tükki. Nii pakibki Lisann peale keskkooli lõpetamist oma seljakoti ning asub mööda euroopat ringi rändama, et tulise fännina oma toetust avaldada ja 100% viimast võtta.

Lisann oli peategelasena üsna ära hellitatud olemisega naiivne neiu, kelle suur armastus bändi vastu muutus tasapisi juba maniakaalseks. Teisi vaatas kõõrdil silmadega, kuid aru ei saanud, et polnud karvavõrdki parem. Igapäevased varitsused hotellide juures ja lennujaamades ja vihastamised nende peale, kes ajapikku oma muusikaeelistust muutuma on hakanud. Üsna pubekalik ja ära hellitatud suhtumine.

Raamat ise oli aga taaskord mõnusalt ja ladusalt kirja pandud. Suurepärane, kuidas Ketlin on suutnud nii elavalt ette kujutada mingit bändi, nende laule ning kõiki liikmeid oma murede ja rõõmudega. Väga tore oli ka see, et raamat näitab noortele naiivitaridele, et isegi plaanitud reisil võib väga palju asju valesti minna ning alati peaks olemas olema plaan B. Kõigil ei pruugi minna nii hästi, nagu Lisannil läks ning välismaal pargipingil magada ei ole ka just kõige parem variant.

Helgib ja heliseb


1. Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise teema pealkiri.
Raamat kellestki, kellest sa väga lugu pead. – Hille Karm “Helgi Sallo. Helgib ja heliseb”

Ilmselgelt ei vaja tutvustamist, et tegemist on Helgi Sallo eluloo raamatuga. Ja Helgi Sallo on tõeliselt imetlusväärne naisterahvas.

Helgi Sallo on Ita Everi kõrval teine selline näitlejanna, kellest on raske mitte lugu pidada. Nii töökas, andekas ja läbi ja lõhki suurepärane naisterahvas, kuid ometi peab end täiesti tavaliseks inimeseks. On vähe selliseid elulooraamatuid, mida ma tõepoolest lugeda tahaksin. Helgi Sallo raamatu haarasin aga suurima rõõmuga kaasa, sest selle inimese kohta tahaks lihtsalt veel ja veel teada. Iseenesest raamatu ju eriline kirjandusteos ei ole ja palju räägib Helgi rollidest teatris, kuid sain sealt väga palju infot Helgi elu ja olu kohta ning pean temast veel rohkem lugu, kui varem.

Pihtimused

20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!
Selle punkti alla plaanisin kohe lugeda Colleen Hooveri “Pihtimused”, mida eesti keeles ammu juba ootasin. Kahjuks läks sellega pisut aega, sest meie raamatukogus seda ei olnud ja Kose raamatukokku ma lihtsalt varem ei jõudnud ning siis oli ta välja laenutatud.

Kui Auburn kohtub tööotsingute käigus kunstigalerii omaniku Oweniga, ei oska ta arvatagi, kui palju see kõik tema edasist elu võib mõjutada. Mõlemad on üksteisest võlutud, kuid nende selja taga on suure musta varjuna saladused, mis neid lahutavad. Kuigi nad üritavad eluga edasi minna ja üksteisest eemale hoida, viib elu neid ikka aina kokku. Lõpuks hakkavad saladused ilmsiks tulema ja ajapikku hakkab kõik lõpuks lahenema.

Nagu ka varasemad Colleen Hooveri raamatud, haaras ka see mind täielikult endasse. Perekondlikud mustad saladused, ilu ja valu käsikäes. Colleen suudab kirjutada nii paeluvalt, tema teosed on sügavamõttelised ja peategelased sümpaatsed, kellele on kerge kaasa elada. Rasked teemad on osavalt põimitud kergete armastuslugudega, mis annab raamatule niivõrd palju juurde. Ja kunagi ei ole tema raamatutes lood päris nii, nagu esmapilgul tunduda võib. Üks neist kirjanikest, kelle raamatute järele ma suurima hea meelega haaran.