Tramm nimega Moonika

Ivo Parbus “Tramm nimega Moonika”

Tore lasteraamat, mis räägib sellest, kuidas meile esimene uus tramm nimega “Moonika” jõudis ning millised seiklused teda siin ees ootamas olid.

Ma ei olnud sellest raamatust midagi kuulnudki. Ja siis nägin järsku REaD raamatupoe fb lehel pakkumises seda ning üht teist sama autori raamatut ja ajasin kohe näpud taha. Mu laps on kohutav sõidukite fänn ja see oli tema jaoks nagu rusikas silmaauku.

Tõeliselt vahva ja õpetlik raamat. Isegi sain targemaks, sest ma näiteks ei teadnud trammiteede liivatamise kohta midagi. Ei seda, et vanades trammides peab seda manuaalselt tegema, ega seda, et uutel trammidel on automaatne süsteem. Ja loomulikult õpetab lapsi, kuidas trammis viisakas on käituda ja mida kindlasti teha ei tohiks.

Nii tore, et kasutatakse võimalust läbi toreda muinasjutu lapsi (ja antud hetkel ka vanemaid) harida ja õpetada. Tihtilugu aitab selline asi palju rohkem, kui täiskasvanute manitsused ilusasti käituda.

Sponsored Post Learn from the experts: Create a successful blog with our brand new courseThe WordPress.com Blog

WordPress.com is excited to announce our newest offering: a course just for beginning bloggers where you’ll learn everything you need to know about blogging from the most trusted experts in the industry. We have helped millions of blogs get up and running, we know what works, and we want you to to know everything we know. This course provides all the fundamental skills and inspiration you need to get your blog started, an interactive community forum, and content updated annually.

Soovimatu kassipoeg Sini

Lucy on sunnitud kolima uude linna, kus ta ei tea ega tunne mitte kedagi. Ta on alati unistanud kassist aga kui ta viimaks uues majas endale kassipoja saab, siis hakkab ta kassipoega vältima. Oma peas on ta välja mõelnud, et vanemate plaan oli kassi võttes see, et ta kiirelt oma vanad sõbrad unustaks. Nii oli õnnetu Lucy ise, kui ka väike kassipoeg, kes ei saanud aru, miks teda eemale tõrjutakse. Kui Lucy aga koolist uue sõbranna saab ja temaga kassipojast ja oma mõtetest räägib, saab ta lõpuks aru, et ei taha kassikesest loobuda. Koju jõudes on aga kassipoeg kadunud nagu vits vette…

Jätkuvalt jään oma arvamusele kindlaks. Holly Webb suudab kirjutada imehästi ja kõik raamatud on nii mõnusalt õpetlikud. Suurepärane kirjanik, kelle raamatuid me lapsega mõlemad jumaldame. Eriti armsaks muudavadki raamatud just need osad, kus kirjas loomakese enda mõtted ja tunded. Need lähevad otse südamesse.

Helisev muusika

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse: Selles raamatus oli muusika! Ma ei mäleta, kas seal oli kirjutatud mõnest pärimusmuusikast või oli see väljamõeldud lugu, kus olid muusikud, või kirjutati hoopis mõnest muusikaasutusest, või oli raamatu kirjutanud muusik ise, aga kogu lugu keerles muusika ümber.
Maria von Trapp “Helisev muusika”

Tõeline lugu sellest, kuidas von Trapi laulupere alguse sai ning kuidas nende pere sõja käest pääses.

Helisevast muusikast on kuulnud ilmselt kõik. Nii ka minul oli film lugema hakates silme ees ja ei suutnud ära imestada, kui palju raamat filmist tegelikult erines. Veelgi suurem oli minu üllatus, kui avastasin, et raamatu teine pool jutustab loo nende elust ja olust ameerikas ning püüdlustest uuesti jalgele saada. Mul on kohutavalt hea meel, et selle raamatu endale kunagi soetasin ja tänu väljakutsele hetkel pihku haarasin. Tegemist oli tõeliselt nauditava lugemiselamusega, mis mind üsna mitu korda mõnuga ka itsitama pani. Muidugi tegi raamatu lõpp ka parasjagu kurvaks aga selline on paraku elu. Kahju, et filmis kõike seda toredust näha ei saanud, pean oma fantaasiaga leppima.

Filmis olid muudetud nimed, olid muudetud sündmused. Oli lisatud üsna palju värvikaid detaile (ball, kardinatest riiete õmblemine, konn taskus, käbi toolil jpm). Ilmselgelt selle jaoks, et film oleks veelgi põnevam ja meeldejäävam. Kuigi mina oleksin hea meelega vaadanud filmi ka sellisena, nagu lugu päriselt aset leidis. Ja ütleme ausalt, elu ameerikas oleks olnud veel palju põnevam jälgida.

Igal juhul oli tegemist väga nauditava kirjatükiga ja soovitan lugeda küll.

Viis nädalat õhupalliga

Doktor Fergussoni märkmete põhjal kirja pannud Jules Verne” on esimene põnevusromaan sarjast “Erakordsed reisid”, millega Jules Verne pani aluse uuele kirjanduszhanrile – teaduslik-fantastilisele romaanile.

Raamat räägib loo kolme härrasmehe rännakust kuumaõhupalliga üle aafrika. Fergussoni saadavad tema teekonnal hea sõber Dick Kennedy ja truu teener Joe. Nad satuvad mitmeid kordi erinevatesse hädadesse ja nende elu on rohkem kui ühe korra ohus. Läbi ime suudavad nad aga siiski oma teekonda jätkata ja eesmärgi ellu viia.

See raamat jäi mulle pihku, kui otsisin kuuväljakutse alla raamatut, milles tegevus toimuks mingis õhusõidukis. See oli vist mu esimene Jules Verne raamat (ups) ja praegusel hetkel ei kipu kohe järgmist pihku haarama ka. Ma tean, et Verne on suurepärane kirjanik ning on loonud nii palju fantaasiarikkaid seiklusjutte, kuid see kirjakeel ja vägivaldsus hakkasid mulle kohutavalt hetkel vastu. Täiesti ilma asjata tapsid nad ära vaese elevandi. Nad suhtusid väga halvasti pärismaalastesse ja tapsid ka neid nii, et silm ka ei pilkunud. Kõik on kirja pandud nii kergelt ja sujuvalt aga minu jaoks olid need kohad lihtsalt vastukarva ja õõvastavad. Need kohad rikkusid ära ka ülejäänud lugemiselamuse. Rohkem ma seda raamatut igal juhul pihku haarata ei soovi. Tänapäeval ei lubataks seda lettidel ka müüa, arvestades mis kauneid väljendeid seal pärismaalaste kohta kasutatud on.

Korter

Ühest kalamaja korterist leitakse vanni uppunud tüdruk. Kirja läheb õnnetusjuhtumina, kuid uurijat jääb asi siiski kummitama. Korteri omanik saab aga võimaluse korteri taas välja üürida ning sinna asub elama järjekordne noor tütarlaps. Neiu on õnnelik, et sai nii mõnusa korteri nii soodsalt kätte. Lisaks muudab elu ilusamaks uue silmarõõmu leidmine. Ainus mis tüdruku elu varjutama hakkab on kellegi salapärase kohalolu tunnetamine. Korteris on tihti imelikud lõhnad ja toimuvad imelikud asjad. Asi ei muutu paremaks, kui Lindi kuuleb naabrinaiselt eelmise üürniku õnnetust lõpust, hakka või kummitusi uskuma. Asi läheb aga karmiks, kui Lindi silmarõõm julmalt auto alla aetakse ja sureb. Ka tüdruku enda elu on lõpuks ohus.

Lihtsakoeline ja eestimaine kriminull. Veidi ebausutav, kuid ehtsust lisavad teada-tuntud kohad. Lugeda oli igaljuhul ladus ja film hakkas silme ees jooksma küll. Kui võrrelda Monika sulest tulnud raamatuga “Hunt lambanahas”, siis antud raamat oli minu silmis muidugi märksa parem ja ehtsam. Hea meelega haaran pihku ka edaspidi tema raamatuid, täitsa mõnus ajaviitekirjandus.

Varastatud kutsikas Sam

Emily saab endale kingituseks kuldse retriiveri kutsika, kellel nimeks Sam. Sam on tema suurim sõber ja ei mööduks päevagi, kui Emily tema üle rõõmu ei tunne. Seda seniks, kuni nende oma hoovist kutsikas ära varastatakse. Emily kahtlustab ühte paari, kes neid koertekoolis jälginud on aga vanemad ei võta teda kuulma, seega ei jää Emilyl muud üle, kui ise asja uurima hakata.

Holly Webbi raamatud on kõik üdini siirad ja õpetlikud ning räägivad südamlikud lood erinevatest loomadest. Sel korral on Holly kirjutanud südamliku loo sellest, kui peenelt koeravargad tegutsevad. Õpetab lapsele maast madalast, et kahtlaseid isikuid ei tasu pimesi usaldada ja sisetunnet tasub uskuda. Kõik meie ümber ei ole ilusad ja head ning seda tasub alati meeles pidada. Loomade käitumine reedab palju. Õnneks lõppevad Holly raamatud aga alati õnnelikult ja hästi. Seega õnnetult end magama nutma õnneks ei pea. Suurepärane raamat nii väikestele, kui ka suurtele!

Olle

Peategelane Olle on noor mees, kelle arvates peab kõik õiglane olema. Seega kui tema ukse taha ilmub hirmunud naabritüdruk, ei kõhkle ta hetkegi ning palub tütarlapse tuppa ning pakub talle öömaja. Ka tütarlapse ema joomakaaslasele ei karda ta kohta kätte näidata, kui too tüdrukule kallale kipub. Koos saadetakse härra hoopis trellide taha. Kuna Olle jaoks peab kõik korras olema ka tööl ning ta on juhtumisi ka töökeskkonnavolinik, satub ta pahuksisse oma ülemustega ning tema elu tehakse raskeks. Vähemalt hirmunud tütarlapsest on tasapisi saanud talle tore kaaslane, kes teda raskel ajal nõu ja jõuga toetab.

Olle on otsene järg raamatule “Mate Hari”, kuigi neid annab vabalt ka eraldi lugeda. Raamatu keskmes on üsna tavalised igapäevased probleemid, millega inimesed peavad ikka rinda pistma. Vägivaldsed ja joomased tropid, hirmunud noored tütarlapsed, üle laipade minevad ülemused, kelle arvates peab kõik nende näpuvibutuse järgi käima.. Ja nagu ikka, kui üritad õigesti käituda, saad vastu pead. Ehk ükski heategu ei jää karistuseta ja alati tuleb leida selline töökoht, kus maailmapilt ühtib ülemuse omaga. Veelgi parem, kui ülemuseks on tõeline juht, mitte boss. (Juht juhib, boss vaid käsutab). Jüri raamatud on kõik sellised mõnusad ja kodumaised ning keskenduvadki igapäevastele probleemidele, mitte ei räägi ilusaid muinasjutte.

Kui rääkida aga kaanepildist siis mind kohutavalt häirib see kohvirõngas seal peal. Ma ise üritan raamatuid alati hästi hoida ja see rõngas riivab meeletult silma, kuigi on tegelikult vaid pilt. Teistpidi võttes tõmbabki raamat sellega ehk tähelepanu rohkem.

Shetlandi sari (3 ja 4)

Shetlandi sarjas on praeguseks ilmunud 4 raamatut. 2 esimest osa lugesin eelmisel aastal läbi, kahe viimase juurde jõudsin alles nüüd mai kuus. Tegevus toimub Shetlandi erinevatel saartel ja see saarte maagia on just see, mis raamatutele palju juurde annab.

Ann Cleeves “Punased luud” räägib taaskord loo ühest väikesest Shetlandi saarest. Pealtnäha kohutava õnnetuse tagajärjel sureb üksik vanem naisterahvas. Asja kutsutakse uurima Jimmy Perez, kes hakkab varsti kahtlustama, et tegemist võib siiski olla mõrva, mitte õnnetusega. Kui aga mõnda aega hiljem leiab aset veel üks julm mõrv, peab Jimmy kiirustama, et mõrvar õigeaegselt tabada.

Nagu väikeses kohas ikka, leidub ka seal inimestel kappidest luukeresid ning kadedus on nii mõnelgi juhul edasi viiv jõud.

Shetlandi sari kulgeb esialgu palju rahulikumalt, kui enamus teised krimilood. Küll aga saabub lõpus see tõeline põnevus, mis ei lase raamatut kuidagi käest enam panna. Tõeline kurjategija selgub alles raamatu lõpus, seega püsib põnevus üleval lõpuni. See on iga selle sarja osaga nii olnud. Vürtsi lisab omalt poolt peategelaste omavaheline suhtlus ja kodune elu. Sest lisaks soovile kurjategija õigel ajal tabada, soovin südamest kordaminekuid ka uurijale endale.

Sinine välk viib meid aga tillukesele Fairi saarele, kust Jimmy Perez ise pärit on. Äsja kihlununa sõidavad nad kaaslasega Jimmy vanematele külla nende kihlust tähistama. Ilm läheb aga tormiseks ning nad jäävad paariks päevaks saarele vangi. Nagu needus, leiab seal aset ka mõrv ning kuna suuremalt saarelt politsei tormi tõttu kohale tulla ei saa, peab Jimmy üksi kogu uurimise enda peale võtma, kuniks torm vaibub. Kuna mõrv toimus linnuvaatlusjaamas öisel ajal ning maja uksed olid lukus, on kahtlusalune keegi majast seest. Asi läheb pingeliseks ja üksteise süüdistamine ja solvamine muutub tavaliseks. Asi läheb veel hullemaks, kui enne politsei saarele saabumist mõrvatakse ka linnuvaatlusjaama kokk julmalt. Taaskord algab võidukäik ajaga, sest julm mõrvar ei halasta.

Kui tavaliselt ma krimilugude peale pisaraid ei vala, siis selle raamatu lõpp pani mind küll korralikult nutma. Ootasin hoopis teistsugust lõppu ja see lõi mu lausa pikali. Tasa ja targu kulgev lugu, kahtlustad vahepeal üht ja vahepeal teist. Ja siis pauhhh üks sündmus ajab teist taga ja kulmineerub tragöödiaga. See oli ilmselgelt Shentlandi sarja raamatutest senimaani parim osa.

Külm veri

Külm veri on Erika Fosteri sarja viies raamat ning nagu ikka, Erikal on vaja taaskord jälile jõuda julmale sarimõrvarile. Õnneks küll erinevad kõik lood üksteisest kardinaalselt.

Thamesi jõe kaldalt leitakse kohver, millest tuleb välja tükeldatud mees. Mõne aja möödudes avastatakse, et nädal varem on leitud veel üks surnukehaga kohver, kuid seal sees oli tükeldatud naisterahvas. Erika asub jälgi ajama ning satub ka ise taas rünnaku ohvriks. Kui aga röövitakse ringkonnaülem Marshi kaksikud tütred, läheb Erika jalgealune eriti tuliseks.

Taaskord üks eriti julm ja verine raamat, mida on raske käest ära panna. Kurb mõelda, et tegelikult on kõik lood nii reaalsed ja iga päev leiab aset kümneid selliseid julmi kuritegusid. Seda nii meie enda riigis, kui ka kaugel merede ja ookeanite taga.

Kaksikute röövimine oli eriti õõvastav. Jube mõelda, kui kergelt võib pättidel selline asi käia. Inimene peab olema ikka tõeline koletis, et suudab väikestele lastele halba teha.

Ja kui kerge on mõjutada katkise hingega armunud tüdrukut, kes oma armastatu nimel on pea kõigeks võimeline. Süütust neiust saab julm mõrvar. Ja mille nimel? Oma elu hinnaga, sest varem või hiljem saab selline kurjus karistatud. Kas siis hukkumise, või vangistuse läbi.

Igaljuhul on Bryndza hetkel mu lemmik kirjanike hulgas ja soovitan teda soojalt ka kõigile teistele põnevike ja krimi austajatele. Iga lugu on erinev ja kaasahaarav, ehk siis ei saa arugi, kui juba on raamat läbi. Suurepärane kirjutamisoskus!

Vabandust, aga mis asja?!

Ene Sepp “Vabandust, aga mis asja?!” saavutas 2015ndal aastal kirjastus Tänapäeva romaanivõistlusel lausa teise koha ning minu arvates on seda ka väärt.

Jane on 13. aastane ja õpib seitsmendas klassis. Ta ei ole küll väga populaarne aga tal on klassis siiski kolm parimat sõbrannat. Tema vanemad on lahus ja ema elab juba mõnda aega Tallinnas, kuid veedab siiski palju aega ka Jane ja endise mehe juures.

Ühel päeval saab Jane kõne, et vanemad tahavad temaga millestki tõsisest rääkida ning paluvad tal peale kooli otse koju tulla. Janel käib peast juba miljon mõtet läbi aga järgnevaks ta küll valmis ei ole. Ema teatab Janele, et tema elus on keegi eriline ja selle erilise inimese nimeks on Silvia.

Jane ei suuda kuidagi leppida olukorraga, et tema emal on tüdruksõber. Ta tunneb, et ema on talle kogu elu valetanud ja pöördub ema vastu. Tema ainus pelgupaik ema eest on esialgu kool. Seda senikauaks, kuni klassi kaks liidrit saavad Jane saladusele jälile ning kogu klassi Jane vastu üles ässitavad.

Janest saab naerualune ja “peksukott”. Üks tema sõbrannadest pöördub tema vastu, kuid kaks õnneks jäävad kaljuna tema kõrvale seisma. Olukord näib lootusetu ja klassijuhataja vahelesegamine teeb olukorra veelgi hullemaks. Kas ja kuidas sellisest kiusamisest üldse pääseda?

Koolivägivald on üleüldiselt väga raske teema ja sellest jagu saada on ilmselgelt veelgi raskem. Olen ise seda kooli ajal palju kogenud ja tean, et see ei ole meeldiv. Piisab väga väikesest asjast, mis klassi liidritele põhjuse annab. Nii nagu antud loos langes Jane kahe beibe ohvriks, kellele kogu klass järgi jooksis nagu tõeline lambakari.

Jane tembeldati lesbiks, kuna tema ema on lesbi. Taheti õpetajale kaebama minna, et Janel ei lubataks enam nendega samas riietusruumis riideid vahetada. Sai sõimata ja ähvardusi, kui julges teiste tüdrukutega rääkida. Omasooiharlus on jätkuvalt teema, mis inimesi hirmutab ning mistõttu paljud psüühilist vägivalda peavad taluma. Tema enda üks sõbrannadest keeras talle selja, kuna oli usklik ja teadis, et see on patt. Oma teismelise aruga ei suutnud ta aga aru saada sellest, et Jane ema ja Jane on kaks erinevat inimest ja see, et ema on lesbi ei tähenda automaatselt seda, et ka tütar ise on lesbi. See pole juukse- või silmavärv, mis vanematelt kaasa saadakse. Või nakkushaigus, mis kõigile nakkab.

Jane sõbrannad olid kõik nii omamoodi erinevad, kuid samas ägedad isiksused. Jelena võttis asja väga rahulikult, kuigi temagi jaoks oli see suur üllatus. Aga kuna tegemist ei olnud tema emaga, siis see fakt ei puutunud temasse. Carmen küll vihastas Jane peale ja korraldas suhtlemises pausi, kuid seda seetõttu, et Jane talle kohe ise ei rääkinud, vaid ta seda teiste käest kuulma pidi. Ehk siis need kaks tüdrukut olid täpselt sellised, nagu ühed õiged sõbrannad olema peaksid. Carmeni äkiline meel ja tulised vihapursked ning Jelena rahulik meel täiendasid teineteist hästi. Koos suutsid nad Janet mõistuse juures hoida ja nuputada välja uusi lahendusi, kuidas sellest olukorrast välja tulla.

Lõppkokkuvõttes lahenes kõik hästi ja seda lihtsalt ühe Jane ootamatult öeldud lause põhjal. Vahel piisabki tegelikult vähesest, et suuremast kiusamisest pääseda. Tuleb lihtsalt katsetada ja leida see õige lahendus, sest mis töötab ühel, ei pruugi üldse töötada teisel.

Esialgu lugedes tekkis üsna wtf mis tiinekate raamat mulje. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas raamat mulle aga meeldima. Pool raamatut sain mõnusalt itsitada, eriti Carmeni ütluste peale. Tekkis silme ette ehtsalt mu enda teismeline õetütar, kes samas vanuses ikka üsna tasakaalutu ja äkiline oli.

Ja kõik see osa, mis puudutab koolivägivalda ning kiusajaid oli väga hästi ja valusalt kirja pandud. See on tegelikult täpselt selline ehe ja ehtne raamat, mis peaks koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema. See suudaks nii mõnelegi kaasajooksikule ehk mõistuse lõpuks pähe panna ja ta mõtlema panna. Aitäh Ene, taaskord oled suutnud hakkama saada suurepärase teosega!