Dagmar Lamp ” Ü nagu üksikema”
Pegasus, 168lk
Ei ole kerge võtta oma asjad ja lahku minna, eriti kui sul on laps(ed). Raamatu keskmes on naine, kes leiab abikaasa taskust tühja kondoomipaki ning pakib selle peale asjad ja astub koos lapsega uksest välja. Tema õnneks saab ta kolida sõbranna üürilisi ootavasse korterisse. Kõik ei ole aga nii lilleline ning pikk ja konarlik tee on veel minna, sest abikaasa ei taha lasta naisel minna.
Üsna eluline ja kurb lugu sellest, kuidas näiliselt ideaalne mees osutub vägivaldseks mühkamiks. Mitte just nii väga füüsiliselt aga just psüühhiliselt. Pidev alandamine ja naise mutta trampimine. Ja muidugi usutakse ideaalselt meest, mitte närvilist alla surutud naist. Egoistlik mees, kes ei suuda taluda mõtet sellest, et TEDA maha jäetakse, sest ta on niivõrd armastav enda arvates. Petmine ei tähendanud tema jaoks ju midagi ja naine on selles ise veel süüdi, et mees petma üldse läks.
Väga ladusalt kirja pandud romaan, soovitan lugeda küll. Eriti neil, kes ise sellises suhtes on.
Ma tahtsin mitu korda seda naist raputada, et miks ta ometi vastu ei hakka. Öelgugi otse näkku, et sina käisid kõrvalt panemas, mitte mina. Sinul on uus suhe, mitte minul. Aga ilmselgelt olles juba nii mutta trambitud, siis ei suudagi sellises olukorras vastu hakata. Kõrvalt vaatajale tundub jah kõik lihtne. Oleks tahtnud raamatule veidi õnnelikumat lõppu, praegu jäi kõik poolikuks. Eks siis saab iga üks ise lõpu välja mõelda.
Raamatud ja kohv 