Ketlin Priilinn “Ei iialgi ilma Murita”
Raamat räägib loo kahest õnnetust orvuks jäänud õest, kes lastekodus elavad. Nende õnneks leidis neid üks suurepärane armastav paarike, kes neid mõlemaid endale soovivad lapsendada. Muidugi võtab kõik meeletu aja ning tüdrukud on pidevalt hirmul, et äkki läheb midagi halvasti. Lõpuks paistab päikeseline päev ja tüdrukud saavad oma uude koju. Varsti täidetakse ka nende suur unistus, milleks on kutsikas. Kutsika majja saabumisega saabuvad kahjuks ka probleemid ja kõigi omavahelised suhted lähevad üle nugade. Tüdrukute suurim hirm on kaotada oma unistute koer ning see kipub täide minema..
Olen lugenud mitmeid negatiivseid lugemiselamusi, kuid minule meeldis see raamat küll. Jah lihtne lugemine ja tõeline noortekas aga vahel on hea ka selliseid lihtsamaid lugusid lugeda. Elasin kaasa tüdrukutele ja sain aru ka nende hirmust koer kaotada. Lapsena on mõttemaailm hoopis teine ja lemmiklooma kaotus on ikka päris kohutav. Sealjuures ei ole vahet, kas loom hukub või saadetakse teise koju, sest sina oled temast ikkagi ilma.
Kas lastekodud on tänapäeval tõest nii mõnusad või on see kirjanduslik liialdus? Kui lastekodulaste elu tänasel päeval selline on, siis oleks ilmselt paljude laste elu lastekodus palju ilusam, kui päris kodudes ongi. Nii kurb, kui see ka ei ole, siis selline see tänapäeva reaalsus ju on..
Raamatud ja kohv 