#Helios10

Helios kirjastus sai 10 aastaseks, siinkohal suured õnnesoovid neile ja tulgu neid aastaid veel palju!

Aprillis jõudsin lugeda 2 Heliose kirjastuse raamatut, mõlemad pärit mu enda kodusest riiulist ning mõlemad meeldisid mulle üllatavalt palju.

24. Raamat, milles on pühendus (Raamatus võib olla käsitsi kirjutatud pühendus (teile endale või kellelegi teisele) ja võib olla ka autori pühendus oma lähedastele, nii nagu on paljudes raamatutes.)
Selle teema alla sobitus ideaalselt Martin Pistorius “Nähtamatu poiss” . Raamatu pühendas ta oma naisele järgmiste sõnadega:
Minu naisele Joannale,
kes kuulab mu hinge sosinaid
ja armastab mind sellisena, nagu olen.

Raamat räägib autorist endast ning tema võitlusest raske haigusega, mis teda “elavaks surnuks” muutis. Ta haigestus 12-aastaselt ja oli 1,5 aastat hiljem tumm ja ratastoolis. Haigus muutis teda juurviljaks ning ta ei suutnud kuidagi selgeks teha oma lähedastele ja arstidele, et tema mõistus on siiski töökorras. Ta oli vangis omaenese kehas ja seda pikki aastaid. Martini õnneks hakkas aga üks terapeud kahtlustama, et Martini mõistus töötab ning aitas tal uuringutele saada. Tänu sellele hakkas Martini elu kardinaalselt muutuma ning ta sai taaskord elama hakata ning teistega suhelda.

See raamat läks väga hinge. Kohutav on mõelda, et peaks ise sedasi elama ja ei suudaks kellelegi märku anda, et su mõistus töötab ja see passimine ajab lihtsalt hulluks. Kui palju võib tegelikult maailmas leiduda veel Martini suguseid “Imesid”, kes tegelikult oleksid väikese abiga väga paljuks enamaks võimelised. Ja tema kirjeldused sellest, kuidas teda hooldusõdede poolt koheldi olid kohutavad. Elasin Martini loole väga kaasa ja tundsin tema üle siirast hea meelt, et ta endale lõpuks armastava naise leidis. Poetasin nii mõnegi pisara.

Peale raamatu lõpetamist otsisin internetist infot Martini kohta, et veenduda kuidas tal tänasel päeval läheb. Kui suur oli minu rõõm, kui nägin, et temast on saanud imearmsa poisi isa ning nad on Joannaga jätkuvalt õnnelikud. Poleks uskunud, et suudan võhivõõra pärast nii suurt rõõmu tunda aga nii see on, soovin talle tulevikuks ainult head!

Grady Hendrix “Horrorstör” on juba pikka aega oodanud riiulis oma korda. Raamatu kaas ja kokkuvõte tundusid nii kutsuvad aga samas ka veidi hirmutavad. Just see “kataloogi” teema ajas hirmu naha vahele, et äkki on tegemist tõeliselt tüütu ajaröövliga, mis hakkab venima.

Raamatu tegevus toimub peamiselt ööpäeva jooksul ameerikas ühes mööblipoes, mis meenutab meile kõigile teada tuntud Ikea poodi. Poes toimuvad öösiti kummalised asjad ning seega korraldatakse salajane missioon, et jälile jõuda, kes neid sigadusi korraldab. Lahti läheb tõeline kummitusjaht ja võitlus elu pärast. Ellu jäävad vaid tugevamad.

See raamat oli minu jaoks tõeline üllatus. Ma ootasin midagi muud, ootasin ehk mingit mõrvalugu aga mitte seda, mida ma reaalis lugesin. Ühte pidi see raamat mulle väga meeldis. Sujuv ja kiire lugemine ja lõpp läks eriti ludinal, sest tahtsin teada mis edasi saab. Samas ma ootasin hoopis teistsugust lahendust, mitte sellist ulmelist kummituslugu. Väga ebaloogiliseks kiskus asi lõpuks ja nii mõnedki vasturääkivused olid. Samas lõppkokkuvõttes raamatu lugemist ei kahetse ja vahelduse mõttes oli päris mõnus sellist õudukat lugeda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s