Mõrtsuka jahil

Monika Rahuoja-Vidman “Mõrtsuka jahil”
Trükikoda Auratrükk, 144lk

Raamatu alguses leitakse noore naise surnukeha, kes on üsna võikal viisil oma korteris tapetud. Sellele järgneb kahe politseiuurija jaht mõrvarile.

Raamatu algus oli minu jaoks väga häiriv. Seda mitte sisu poolest otseselt, vaid raamatus on lihtsalt vigu nagu sigu. Tähed puudu, tähed üle, valed tähed. Ja muidugi see, kuidas üks lause on miljoni komaga kilomeetriseks tehtud. Selline tunne nagu raamat oleks telefonis kiiruga kokku klopsitud. Hiljem need enam nii ei häirinud. Ei oska öelda, kas läksin sujuvalt lõpuks vigadest üle või oli neid hiljem lihtsalt vähem. Keskendusin igal juhul sisule.

Iseenesest lugu lihtsakoeline ja lihtne lugeda. Kuigi tegemist on võika krimiga, siis sellist õõvastavat tunnet ei kogenud, nagu mõne teise raamatuga. Sisse oli toodud vägivaldne mees, kes ähvardustega naist enda lõa otsas hoiab. Lisaks ka kättemaks seksivideo läbi. Annavad raamatule veidi rohkem sisu. Tegelaskujud üsna ühekülgsed ja seega ei teki väga kaasaelamise momenti. Ilmselt kõige parem osa raamatust on ligitõmbav kaas, mis küll kuidagi ei seostu mulle raamatu endaga.

Ü nagu üksikema

Dagmar Lamp ” Ü nagu üksikema”
Pegasus, 168lk

Ei ole kerge võtta oma asjad ja lahku minna, eriti kui sul on laps(ed). Raamatu keskmes on naine, kes leiab abikaasa taskust tühja kondoomipaki ning pakib selle peale asjad ja astub koos lapsega uksest välja. Tema õnneks saab ta kolida sõbranna üürilisi ootavasse korterisse. Kõik ei ole aga nii lilleline ning pikk ja konarlik tee on veel minna, sest abikaasa ei taha lasta naisel minna.

Üsna eluline ja kurb lugu sellest, kuidas näiliselt ideaalne mees osutub vägivaldseks mühkamiks. Mitte just nii väga füüsiliselt aga just psüühhiliselt. Pidev alandamine ja naise mutta trampimine. Ja muidugi usutakse ideaalselt meest, mitte närvilist alla surutud naist. Egoistlik mees, kes ei suuda taluda mõtet sellest, et TEDA maha jäetakse, sest ta on niivõrd armastav enda arvates. Petmine ei tähendanud tema jaoks ju midagi ja naine on selles ise veel süüdi, et mees petma üldse läks.
Väga ladusalt kirja pandud romaan, soovitan lugeda küll. Eriti neil, kes ise sellises suhtes on.

Ma tahtsin mitu korda seda naist raputada, et miks ta ometi vastu ei hakka. Öelgugi otse näkku, et sina käisid kõrvalt panemas, mitte mina. Sinul on uus suhe, mitte minul. Aga ilmselgelt olles juba nii mutta trambitud, siis ei suudagi sellises olukorras vastu hakata. Kõrvalt vaatajale tundub jah kõik lihtne. Oleks tahtnud raamatule veidi õnnelikumat lõppu, praegu jäi kõik poolikuks. Eks siis saab iga üks ise lõpu välja mõelda.

On vaja rääkida

Jüri V. Grauberg “On vaja rääkida”

Raamat räägib loo perekond Diisweldtist. Georg Diisweldt on pensionieas üksinda elav isa, kes pole aastaid lastega suhelnud. Tema lapsed on Birgit ja Timo, kes elavad mõlemad oma elu. Birgit töötab Sekretärina Tallinnas ning Timo töötab Tartus ajalooõpetaja ning klassijuhatajana.

Raamatus rullub lahti kõigi kolme elu. Lisaks meenutab vanahärra Georg sujuvalt oma kunagist abikaasat Brigittet, kes reeturiks osutus ja neid kõiki hülgas ja venemaale pages. Birgit üritab ikka leida enda kõrvale väärilist kaaslast ja tööl vastu pidada. Timo päästab oma klassi õpilase, mis maksab talle aga lõppkokkuvõttes töökoha. Georgi tervis aga pole parimate killast ja keegi ei tea, kauaks tal veel elupäevi antud on. Kas perekond jõuab veel enne tema lahkumist kokku?

Raamatus on mitmeid erinevaid tegelasi ja liine, kõik aga jooksevad lõpuks ikka kokku. Lugemise teevad nauditavaks just inimlikud tegelaskujud, kellele on kerge kaasa elada ning kellega on võimalik end samastada. Birgiti ebameeldivad töökaaslased on väga tavalised igas kontoris. Armukadedad endised kaaslased ja vägivaldsed joodikperekonnad on ka paraku üsna tavalised tänapäeva ühiskonnas. Vanahärra Georgist oli aga lihtsalt väga kahju., et ta nii üksik on ja enda tervist aina õllekannu uputab. Reaalsuses on neid üksikuid vanakesi terve kodumaa täis.
Raamat pakkus taaskord palju emotsioone. Iga Georgi kirjutatud “Humoreski” peale sain mõnusalt itsitada. Timo ja Maile lugu pakkus parajalt põnevust ja raamatu lõpp tõi klombi kurku. Sellised kodumaised lihtsad lood on väga minu teetassike.

Päevaraamat

33. Sinu 1. klassi minemise aastal ilmunud raamat – Nicholas Sparks “Päevaraamat”

Allie ja Noah kohtusid teismelistena ning neil oli ilus suveromaan. Nad olid armunud, kuid teed viisid neid lahku. Aastad läksid, kuid Noah ei unustanud Alliet hetkekski. Kuniks ühel hetkel leiab ta Allie taas enda ukse tagant..

Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis ma ei olnud seda raamatut siiamaani lugenud ja ka filmi olen vaid veidi näinud. Ometi on see üks suur armastuslugu, mida kõik näikse armastavat. Ütlen ausalt, nüüd tahan selle filmi ka uuesti ära vaadata. Nagu selgus, siis on sama autori “sulest” tulnud ka minu ühe lemmik filmi algmaterjal (A walk to remember).

Igal juhul mulle meeldis see raamat väga. Kohe väga! Päris lemmikuks ei saanud aga tõeliselt hea lugemiselamuse osaliseks sain ma küll. Noah tundus tõeline Prints valgel hobusel ja tema ja Allie armastus oli midagi kirjeldamatult kaunist ja puhast. Raamat oleks võinud olla veelgi paksem, oleks hea meelega edasi lugenud.

Igaljuhul viis tärni viiest ja soovitan soojalt ka teistele.

Leskede klubi 2

Eha Veem “Postkast nr 4. Leskede klubi”

Leskede klubi on puhkamas ja naudivad tundmatut piirkonda. Seiklused leiavad neid aga igalt poolt üles, seega tabab muidu rahulikku piirkonda taas mitu kummalist surma ja “õnnetust”. Lesed pikendavad oma puhkust ja otsustavad maksu mis maksab ka selle müsteeriumi lahendada.

Taas üks väga mõnus ja lihtne kodumaine lugu. Samas tunnustust peab avaldama, sest reaalset mõrvarit on üsna keeruline siiski kohe ära arvata ja mõnus pinge on pidevalt õhus, et mis nüüd siis edasi. Jätkuvalt on “Leskede klubi” tegelased mulle väga sümpaatsed ja tahaks loota, et ka minul on vanaduspõlves oma toredad kaaslased, kellega päevi lõbusalt õhtusse veeretada.

Ka kolmas osa on praeguseks juba ilmunud, seega varsti tuleb ka see koju tirida ja läbi lugeda.

Ei iialgi ilma Murita

Ketlin Priilinn “Ei iialgi ilma Murita”

Raamat räägib loo kahest õnnetust orvuks jäänud õest, kes lastekodus elavad. Nende õnneks leidis neid üks suurepärane armastav paarike, kes neid mõlemaid endale soovivad lapsendada. Muidugi võtab kõik meeletu aja ning tüdrukud on pidevalt hirmul, et äkki läheb midagi halvasti. Lõpuks paistab päikeseline päev ja tüdrukud saavad oma uude koju. Varsti täidetakse ka nende suur unistus, milleks on kutsikas. Kutsika majja saabumisega saabuvad kahjuks ka probleemid ja kõigi omavahelised suhted lähevad üle nugade. Tüdrukute suurim hirm on kaotada oma unistute koer ning see kipub täide minema..

Olen lugenud mitmeid negatiivseid lugemiselamusi, kuid minule meeldis see raamat küll. Jah lihtne lugemine ja tõeline noortekas aga vahel on hea ka selliseid lihtsamaid lugusid lugeda. Elasin kaasa tüdrukutele ja sain aru ka nende hirmust koer kaotada. Lapsena on mõttemaailm hoopis teine ja lemmiklooma kaotus on ikka päris kohutav. Sealjuures ei ole vahet, kas loom hukub või saadetakse teise koju, sest sina oled temast ikkagi ilma.

Kas lastekodud on tänapäeval tõest nii mõnusad või on see kirjanduslik liialdus? Kui lastekodulaste elu tänasel päeval selline on, siis oleks ilmselt paljude laste elu lastekodus palju ilusam, kui päris kodudes ongi. Nii kurb, kui see ka ei ole, siis selline see tänapäeva reaalsus ju on..

Üheksateist minutit

3. Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19 (2019. aasta auks!)
Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

Väikeses Sterlingi linnas leiab aset kohutav tragöödia, kui üks 11nda klassi poiss võtab kooli kaasa 4 erinevat relva ning kukub seal tulistama. Hukub 10 inimest, seal hulgas ja üks õpetaja. Vigastada saab lisaks veel 19. Osad rohkem, osad vähem. Poiss peetakse koha peal kinni ja viiakse kongi. Raamat lahkab rahulikus tempos minevikku ja olevikku, et jälile jõuda, mis noormehe nii kaugele viis.

Raamatu kaanel on kirjas Armastusromaan, sellest on asi küll nüüd kaugel. Raamat oli raske sisuga ja kuna hüples mineviku ja oleviku ning erinevate tegelaste vaatenurkade vahel, tuli rohkem keskenduda. Kerge ajaviiteraamatu alla ma seda kindlasti ka ei liigitaks.

19. minutit kestab minu jalutuskäik töölt koju..

Raamatus oli ka kergelt kummalisi lauseehitusi, kuid need otseselt häirima ei jäänud. Suurim viga, mis ma tähele panin, oli ilmselt kirjaniku enda süü. Ühel hetkel kirjutatakse, kuidas kooli võimla on maha lammutatud, natuke aega hiljem kõnnib detektiiv aga võimlasse sisse. Väike ebakõla, mis võib jääda kergelt ka tähelepanuta, minule jäi aga silma.
Raamat ise meeldis aga väga. Terve raamatu lugemise aja oli tugev sisetunne, et raamatu lõpus tuleb kindlasti veel mingi üllatus ja nii oligi. Koolikiusamine on raske teema ja Jodi on kogu loo väga ehedalt kirja pannud. Eestis on enamvähem sarnane raamat ju “Klass”, mis on samamoodi väga traagilise lõpuga ja raske.

“19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida.
Tennessee Titaanide finaalmängu piletid müüdi välja 19 minutiga. Üks situatsioonikomöödia kestab 19 minutit, miinus reklaamipausid. Nii palju aega kulub autoga Vermonti piirist Sterlingi linna, New Hampshire’i sõitmiseks.
19 minutiga jõuab tellitud pitsa sinu koju. Selle ajaga jõuad sa lugeda lapsele unejutu või lasta autol õli vahetada. Selle ajaga on võimalik jalutada poolteist kilomeetrit. Selle ajaga jõuab riide ääred palistada.
19 minutiga on võimalik maailm peatada või sellelt lihtsalt maha hüpata.
19 minutiga on võimalik kätte maksta.”

Bussiga läbi ajaloolise Tallinna

Ivo Parbus “Bussiga läbi ajaloolise Tallinna” tuli minu koju koos raamatuga “Tramm nimega Moonika”. Leidsin mõlemad REaD raamatupoest ja olin neist väga vaimustuses. Mu laps on suur masinate fänn ja mis saaks olla ägedam, kui pisut harivad tõsielulised muinasjutud.

Toomas ja Liisa sõidavad igal hommikul koos bussiga kooli. Nendega koos sõidab ka leiutaja Kalle, kes suundub tööle. Ühel hommikul satuvad nad tänu Kalle ajamasinale hoopis 1922. aastasse ning saavad sõita päris esimese Tallinnas sõitnud bussiga. Tänu ajamasinale käivad nad läbi veel mitmed aastad, tutvuvad erinevate bussidega ja külastavad erinevaid suuri sündmusi (Tallinna esimese loomaaia avamine, laulupidu jms). Lisaks minevikule satuvad nad ka tuleviku Tallinna ning ei suuda ära imestada, kui palju selleks ajaks muutunud on. Lõpuks potsatavad nad tagasi õigesse aega ning jätkavad kooliteed.

See raamat oli tõeliselt vahva ja hariv. Seda isegi minu jaoks, mitte ainult laste jaoks. Suurepärane viis last ajaloos harida ning tutvuda erinevate Tallinnat teenindanud bussidega.

Peidus su silme all

6. 2019. aastal ilmuv debüütteos
– Caroline Louise Walker “Peidus su silme all”

Dr Robert Hart on just kuulutatud aasta aukodanikuks. Tal on imeline naine ja täiskasvanud poeg, kelle parim sõber neid oma külaskäiguga austab. Esmapilgul tundub kõik ilus, kuid üsna pea hakkab kogu rahulik elu koost lagunema. Keegi sureb, keegi valetab, keegi petab, keegi kasutab oma positsiooni ära, keegi hakkab manipuleerima ja välja pressima..

Ma olen selle raamatu suhtes väga kahtleval seisukohal. Iseenesest ei olnud raamat halb. Aga ma ei leidnud vist mitte ühtegi meeldivat tegelaskuju, eriti vastumeelsed olid nii Robert, kui Jonah. Valelikud ära hellitatud rikkurid. Raamatu puhul häiris mind lünklik tekst. Lugesin küll toimetamata eelkoopiat aga ma ei usu, et lauseehitus muudaks fakti, kuidas ühel hetkel sõidetakse autoga ja järgmise lause ajal kaisutatakse naisega juba toas. Muidugi see pidev alkoholijoobes sõitmine ajas ka harja punaseks, mis eeskuju see küll annab.

Roberti suhtumine, kui ta kahtlustab oma naist petmises, tundub ikka väga üle võlli. Selle asemel, et otse asja kallale asuda, otsustab tema lihtsalt ümber palava pudru käia ja asjad veel keerulisemaks muuta. Selle asemel, et politsei vastu aus olla, keerab ta ennast veel rohkem valedevõrku ja mässib sinna võrku ka enda teised lähedased. Terve pere valetas ja vassis üksteisele nii kuis jaksas. Kuidas sellises peres üldse kedagi usaldama peaks? Ka Nickile tehtud “tervisekontroll” oli kummaline, sest reaalselt ta suurt midagi seal ju peale vereproovi ja kurgu vaatamise ei teinud. Tundus hoopis sadistliku mõnu noore kuti piinamisest. Annaks jumal, et arstid muidu sellised ei oleks, päris nõme oleks sellist perearsti omada.

Reklaami järgi ootasin midagi palju enamat. Tõsist ajudega manipuleerivat põnevikku, mis korralikult läbi raputab. Tegelikkuses oli tegemist küll põnevikuga aga kulges üsna rahulikult ja raputamist ei tulnud kusagil. Ilmselt tõstis mu ootused kõrgele see, et eelmise aasta suve lugemiselamus oli tõesti tõeline ELAMUS. Lugemist aga ei kahtse ja goodreadsis sai 4 tähte.

Suur aitäh Helios kirjastusele selle väikese üllatuse eest igaljuhul!

Kuu kroonikad

Kuu kroonikad on üks tore ja fantaasiarikas sari. Räägivad nad kõik kaugest aga sugugi mitte väga helgest tulevikust. Samas iga osa räägib mõne vana tuntud muinasjutu uues võtmes. Nii on Cinder Tuhkatriinu, Scarlet Punamütsike ja Cress Rapuntsel. Kõik muinasjutud aga ristuvad omavahel, mis muudab loo eriti põnevaks.

Marissa Meyer “Cinder”: Cinder on 16 aastane tunnustatud mehhaanik. Lisaks on ta küborg, ehk suur osa tema kehast on asendatud mehaanika ja metalliga. Ta elab oma kasuema ja kahe kasuõega. Kasuema ja vanem kasuõde vihkavad teda südamest. Noorem kasuõde on Cinderi jaoks aga parim sõbranna. Maad laastab aga tappev viirus, mis tabab ootamatult ka nooremat kasuõde. Selle peale kasuema “annetab” Cinderi “katsejäneseks”; et viiruse vastu ravi leida. Cinder saab aga suure üllatuse osaliseks ning ta lastakse kokkuleppel taas vabadusse. Nad saavad väikese doosi vastumürki, kuid kahjuks on noorema kasuõe jaoks juba liiga hilja. Cinderi teed aga ristuvad õela kuningannaga, kes tahab teda pihuks ja põrmuks teha.

Marissa Meyer “Scarlet” : Scarlet on punamütsike (õigem oleks raamatu põhjal öelda punapusake), kelle vanaema kaob jäljetult. Ta tutvub hundiga ning hakkab hakkab koos temaga vanaema jälgi ajama. Cinder on aga pagenduses ja põgeneb nii riigi, kui kurja kuninganna eest. Lõpuks kahe neiu teed ristuvad ning nad üritavad koos saavutada võidu kurja kuninganna üle.

Marissa Meyer “Cress”: Cress on aga tõeline pika patsiga Rapuntsel, kes on torni asemel seitse aastat sateliidis lõksus istunud. Kui Cinder üritab teda päästma asuda, satub nende kõigi elu tõeliselt ohtu. Cress leiab end varsti tulekerana maa poole kukkumas, Scarlet on röövitud ja vangina kuule viidud ning Cinder põrutab maa peale, et päästa hundi elu. Kas nende teed veel kunagi ristuvad või on teised tütarlapsed hukule määratud? Eesmärk ei ole muutunud, kuri kuninganna tuleb kukutada.

Tõeliselt mõnus ja ladus sari. Ainus mis häirima jäi, olid viimases (Cress) osas aset leidnud nimevahetused. Vahepeal oli Cinderi asemel kirjas Cress ja siis jälle Cressi asemel Cinder. Põnevus on õhus ja raske on peategelastele mitte kaasa elada. Mõnus ja noortepärane sari, mis pakatab fantaasiast. Järgmine osa peaks rääkima loo Lumivalgekesest, ei jõua selle ilmumist ära oodata.